Island

Islandi Vabariik- Lýðveldið Ísland
 

Islandi üldinfo
Pealinn: Reykjavik
Pindala: 103 000 km²,
Rahvastik: 318 450 (2011. jaan) 
Rahaühik: islandi kroon (kròna) 1 EUR=162 ISK (06.04.2011)
Keel: islandi keel
Religioon: 80 % luterlasi; 3% katoliiklased, 3% ateiste 
Elekter: 220 V 50Hz
Aeg: UTC-1; Eesti ajast 3 t taga.

Eestist pisut rohkem kui kaks korda suurem Islandi saareriik asub kohas, kus kohtuvad Ameerika ja Euraasia mandrilavad ehk laamad. Saare asukoht jääb põhjapolaarjoone lähedale, 63. ja 66. põhjalaiuse vahel. Peale suure saare kuuluvad riigile veel lähedal asuvad väikesaared. Lõunapoolseim punkt on Surtsey saar. Lähim naaber on Gröönimaa - 287 km kaugusel, Fääri saarteni on Islandilt 420 km, Šotimaani 800 km, Norra rannikuni 970 km.
Läänpoole jääb Kanada, mille asustatud alad on Islandilt umbes 2000 km kaugusel. Islandi saar koosneb enamasti 400–600 m kõrgusest laavaplatoost, kuigi seal leidub ka kihtvulkaane. Kogu pindalast moodustab ülesharitud põllumaa 1%, 20% on karjamaa, 11% maast katab laava, 12% jääb jääliustike alla ja suurel osal saarest laiub tühermaa.
 
Islandi elanikkond
Islandi pealinnas Reykjavíkis on umbes 118 000 asukat. Reykjavík ja selle lähilinnad Mosfellsbær, Kópavogur, Garðarbær, Seltjarnarnes ja Hafnarfjörður moodustavad tihedalt asustatud pealinna piirkonna, kus elab umbes 60% islandlastest. Suuremad keskused on veel Põhja-Islandis paiknev Akureyri (17 490 elanikku), Reykjavíkist 50 km kaugusel asuv Keflavík (13 860 elanikku) ja Vestmannisaared lõunarannikul. Kõik rahvusvahelised lennud saabuvad Keflavíki lennuväljale. 2011 a. alguses elas Islandil rohkem kui 318 400 elanikku. Välismaalasi on elanikkonnast 6,6% ehk pisut üle 21 000. Muuseas elab Islandil püsivalt ka umbes 100 eestlast. Islandlased on üldiselt sõbralikud, rahulikud, töökad, usaldavad ja ausameelsed ning meeldivad inimesed.
 
Religioon Islandil
80% islandlastest kuulub Evangeelsesse Luteri kirikusse, mis on ühtlasi Islandi riigikirik.
 
Islandi kõige…
... kõrgem mägi on Hvannadalshnúkur - 2 119 m üle merepinna
... suurem jääliustik Vatnajökull (8 300 km²) on ühtlasi ka Euroopa suurim omataoliste hulgas
... suurem looduslik järv on Þingvallvatn (83,7 km²), s.o kolm korda väiksem kui Võrtsjärv
... pikema jõe Þjórsá pikkus on 237 km
... veerohkeim kosk on Põhja-Islandis paiknev Dettifoss, kust voolab 200 000 liitrit vett sekundis
... kõige islandipärasem maastik on lage, asustamata samblane laavaväli- heiði
... kõige suurem laavaväli on ódáðahraun - üle 3500 km2
... kõrgem vulkaan Öræfajökull

Islandi puhul võiksid olla märksõnadeks üüratute, inimtühjade laavaväljade avarus ja lagedus, kristallpuhas õhk ja vikerkaarevärvides sillerdavad kosed.
See on maatükike ookeanis, mille õhukese, külma ja karuse koore all hõõguv elav tuli annab endast märku põrgukatlatena podisevate, geisreina õhkupaiskuvate kuumaveeallikate, maapinnale tungiva kuuma veeauru või saare ajaloos ikka ja jälle korduvate võimsate vulkaanipursetena. Island on noor maa geoloogilises mõttes - vanimad osad mitte üle 60 miljoni ja valdav osa saarest mitte üle 1 miljoni aasta vana - mille formeerumine ei ole veel tänagi lõppenud. Islandil ringi liikudes on paiku, kus ei ole raske ette kujutada, milline võis olla elu maal enne keerukamate eluvormide ja inimese tekkimist. Väljaspool pealinnümbruse pisut tihedamat asustust on Islandi maastik jäänud suures osas inimtegevusest puutumata - paljas või kohati vaid kidurapoolse taimestikuga kaetud maa jätab mulje looduse ürgvaldustest, kus inimese sekkumist tähistab vaid mõni harv talu tuuni e. tarastatud põllulapiga selle kõrval. Muidugi kuuluvad sellesse maastikupilti islandi lambad ja islandi hobused.

Muinasislandi folkloor, müüdid, uskumused ja saagad on tugevasti põimunud islandlaste mõttemaailma tänaseni kujunedes islandi kultuuri eripäraks. Küllap on ka pikad ja pimedad talveööd ning looduse maagilisena mõjuv eripära aidanud kaasa sellele, et islandlaste hulgas leidub kummitustesse, trollidesse, elfidesse - üleloomulikesse olenditesse - huldufólk'i ehk “salarahvasse” uskujaid siiani enam kui kuskil mujal.
 
Islandi ajaloost
Island asustati aastal 870. Suurem osa oli Norra läänerannikult pärit ümberasujaist. Rahva sünniajalugu on üsna täpselt teada, kuna aastal 1100 ja 1200 kirjutati raamatuid saare asustamisest, seadlusaktidest ja elust tuhat aastat tagasi. Kirjutati vasikanahkadele. Kuulsaim kirjanik muinasajast on Snorri Sturluson.
Island oli iseseisev riik ajavahemikus 900-1262, seejärel langes ta Norra alluvusse ja hiljem koos Norraga Taani võimu alla. Aastal 1904 saavutati autonoomia. 1918. aastal järgnes sellele omariiklus, kuid valitsema jäi siiski veel Taani kuningavõim. 17. juunil 1944 kuulutati välja iseseisvus ja valiti esimene president. Iseseisvuspäeva tähistatakse 17. juunil.
Tänapäeva Island on vabariik. Rahvast esindab 63- liikmeline parlament, mida nimetatakse Althingiks (Alþingi). Islandi praeguse presidendi nimi on Ólafur Ragnar Grímsson. Ólafur Ragnar Grímssoni eelkäija, Vigdís Finnbogadóttir oli maailma esimene demokraatlikul teel valitud naispresident kes juhtis riiki 16 aastat. Presidendi ametikoduks on Bessastaður. Island kuulub Põhjamaade hulka ja on Põhjamaade Ministrite Nõukogu liige. Lisaks sellele kuulub ta ÜROsse, Euroopa Majanduspiirkonda (EMP) ning NATOsse. Island ei kuulu veel ka Euroopa Liitu, kuid ühines 2001. Schengeni lepinguga.
 
Islandi majandusest
Islandi tähtsaim majandusharu on kalandus, mis moodustab riigituludest suurima osa. Kuid kalapüüdmise ja töötlemisega on otseselt seotud vaid 10% islandlastest, kuna kalapüügialused on modernsed ja tehniliselt hästi varustatud. 60% elanikest töötab teenindussektoris. Turismi osakaal kasvab pidevalt ning see on tähtsuselt teine tegevusvaldkond. Turismi tõmbenumbriteks on maa omapära ja erilised loodusnähtused. Paljud islandlased on spetsialiseerunud automaatsele andmetöötlusele ja programmide eksport on kasvuteel. Sellest tähtsam on siiski rasketööstus, mille märkimisväärseim ekspordiartikkel on alumiinium. Energiat nõudev alumiiniumi tootmine on Islandile tulus, kuna energia on seal odav.
Põlluharimise tähtsus seisneb eelkõige kodumaise toidu tootmises. Lambaliha jätkub ka ekspordiks, ent kõik muud tooted jäävad enamjaolt kodumaale. Köögivilju viiakse Gröönimaale ja Fääri saartele. Talupidajad on viimastel aastatel sunnitud otsima muid kõrvaltegevusalasid, milleks on naaritsa ja rebase karusnahakasvatus ning turismitalundus. Teatud kohtades korraldatakse ratsaretki loodusesse. 
 
Islandi keel
Islandil kõneldakse islandi keelt. Alates aasta 1998 sügisest õpetatakse koolides esimese kohustusliku võõrkeelena inglise keelt, teiseks võõrkeeleks on tavaliselt taani keel. Paljud islandlased hääldavad taani keelt islandipäraselt ja seetõttu mõistavad paljud põhjamaalased neid kergemini. Inglise keeles suhtlevad islandlased meelsasti.
Islandi keeles on 9 kirjatähte, mida eestikeelses tähestikus ei esine: Àà (au), Ðð (heliline hammashäälik, vt inglise keele th sõna sees), Èè (je), Ìì (terav i), Òò (ou), Ùù (uu), Ýý (terav i), Þþ (helitu hammashäälik vt inglise keele th sõna alguses), Æ, æ (ai).
Konsonandid ll ja rl hääldatakse sageli tl, aga nn ja nr on mõnikord nagu dn: brùnn ehk pruun [brudn]. Islandi keeles on käändeid nagu eesti keeleski, ent keeled kuuluvad eri keelkondadesse – eesti keel soomeugri ja islandi keel indoeuroopa keelkonda.
 
Mõned islandikeelsed väljendid:
Gòdan daginn! (gouthan daijinn) - Tere päevast! Tere!
Gjördu svo vel! (gjörthü svo vel) - Palun! Ole lahke!
Takk fyrir! (tahk fiirir) - Tänan!
Èg skil ekki ìslensku (Jie skiil ehkji iislenskü) - Ma ei oska islandi keelt
Èg er frà Eistlandi (Jie er frau Eistlandi) - Ma olen Eestist

Islandi eripäraks on ka, et telefoniraamatus on inimesed tähestikulises järjekorras eesnime järgi, sest eesnimi ongi nende ametlik nimi. Teine nimi ei ole islandlastel mitte perenimi, vaid viitab sellele, millise isa tütar või poeg keegi on. Kristin Einarsdóttir on Kristin Einari tütar ja Páll Einarsson on Páll Einari poeg. Isiku täpsustamiseks võidakse juurde lisada veel amet. Mõningaid vanu perekonnanimesid on samuti veel kasutusel, aga tänapäeva seadus nõuab, et inimesed looksid oma nime isa või ema nimest.
 
Islandlased ja raamatud
Kuna islandlaste kultuur ja identiteet seostud suurel määral nende kirjandusega siis loevad islandlased palju ja meelsasti ning kirjutavad ka rohkesti raamatuid. Paljud kirjanikud on tuntud ka väljaspool kodumaad. Selle sajandi üks tähtsamaid kirjanikke on Nobeli preemia pälvinud Halldòr Kiljan Laxness (1902-1998). Mitmete islandi kirjanike teoseid on tõlgitud ka eesti keelde.
Eestlasele on kättesaadavad nt mitmed Laxnessi teosed (sh. 2008. Islandi kell. Tlk. Askur Alas) ja G. Pálssoni, Gunnar Gunnarsoni ja K.Guðmundssoni teoseid.
Tõlgitud on ka mitmed saagaraamatud. Siinkohal mõned näited:
Vanem Edda. Tlk. Rein Raud
Grettir Ásmundripoja saaga (LR 1982) Tlk. Arvo Alas
Njálli saaga (Varrak 2001) Tlk. Arvo Alas
Viikingid Vinlandis: Eirikr Punase saaga. (LR 1976) Tlk. Arvo Alas
Gröönlaste saaga (LR 2003) Tlk. Arvo Alas
Völsungite saaga (Ilmamaa 2009) Tlk. Mark Kuldkepp
 
Islandi loodus
Vulkaanid ja geisrid
Island on tekkinud vulkaanipursete tagajärjel kahe mandrilava vahel 14-16 miljonit aastat tagasi ja asetseb mandritevahelises liitekohas. Liitekoha vulkaanid tegutsevad endiselt aktiivselt. Islandi liikumatu maapind on kohati vaid mõne kilomeetri paksune ning selle all olevad magmakolded soojendavad ülalpool olevat laavat ja samaaegselt ka põhjavett. Kuuma vett leidub maapinnas rikkalikult ning islandlased oskavad seda oskuslikult ära kasutada - 85% majadest köetakse kuuma veega. Samal viisil köetakse kasvuhooneid ning kuuma vett kasutatakse ka ujulates. Mitmes kohas on näha ka maapealseid kuumaveeallikaid. Islandis on ühtekokku 800 kuumaveeallikat ja nende veetemperatuur on keskmiselt 70°C. Maa suurim kuumaveeallikas Deildartunguhver toodab rohkem kui 150 l keevat vett sekundis. Purskavatest kuumaveeallikatest suurim on Haukadaluris Lõuna-Islandil asetsev Geysir, mille nimest on tulnud ühine nimetus kõigile maailma purskavatele kuumaveeallikatele. Selle vesi purskas omal ajal 60 m kõrgusele. Pikaks ajaks oli Geysiri tegutsemine hääbunud, kuid 2000. aastal toimunud maavärina järel on see taas aktiivsuse märke näidanud. Geysiri läheduses asetsev Strokkur on ümbritsevate kuumaveeallikate alal hetke kõige aktiivsem allikas ning purskab vett mõneminutiliste vaheaegadega.
Islandi maapind on maailmas kõige vulkaanilisem. Maa asustamise järel teatakse üle 150 vulkaanipurske juhtumi ja arvutuste kohaselt on vulkaanipursked toimunud keskmiselt iga viie aasta järel. Üks viimaseid vulkaanipurskeid 2004. aasta sügisel Vatnajökulli jääliustiku all pani sulama suured liustikualad. Tekkinud tulvad viisid kaasa vett, jääd ja maamasse. Sama kordus ka 2010 a. kevadel, kui vulkaanipurse Eyjafjallajokulli liustiku all tekitas tulvavett ning maalihkeid saare lõunaosas ja tuhapilv seisatas lennuliikluse kogu Euroopas. Tuntuim vulkaan Hekla on ajalooürikute kohaselt pursanud alates 1104. aastast 18 korda, sageli hävitavate tagajärgedega. Hekla on jätkuvalt aktiivne ja purskus viimati 1991. aastal. Praegusaja aktiivsetest vulkaanidest on ohtlikem Laki, umbes 25 km pikkune lõhe, millest siit-sealt, võimsa purske ajal enam kui sajast punktist purskab tuhka ja voolab välja laavat. Sagedased vulkaanipursked on inimeste jaoks dramaatilised sündmused, kuid nendest on kasu teadusuuringutele. Vestmannisaarte lõunaosas asetseb eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel kaheaastase veealuse vulkaanipurske tagajärjel tekkinud saar Surtsey. Saar on looduskaitse all ja teadlastel on võimalus jälgida taimestiku ja linnustiku kujunemist täiesti uuel maa-alal. 1973. aastal toimus Vestmannisaarte asustatud saarel Heimaeyl ulatuslik vulkaanipurse. Tekkinud kahju oli suur, kuid hiljem suudeti see looduskatastroof tasuvaks muuta. Heimaey maapind on hetkelgi seestpoolt kuum ja torustiku kaudu läbi kuuma maa juhitud külm merevesi võib sel viisil kütta maju kuuma veega. Lisaks on Heimaey Islandi kaitstuim sadam, mis saavutati sel teel, et laavavoog tõrjuti sadamast eemale sellega, et sinna juhiti sadu tuhandeid liitreid külma merevett. Laavast moodustus kaitsev vall.
 
Islandi jääliustikud
Vulkaanilisuse äärmise vastandina leidub Islandil tohutuid jääliustikke. Need katavad 11,5% maa pindalast, st u 11 800 km². Viimaste aastate jooksul on need õhenenud kliima soojenemise tagajärjel. Vatnajökull (Vatnajääliustik) Lõuna-Islandis on Euroopa kõige suurem terviklik jääliustik. Selle paksus on umbes kilomeeter ja pindala 8 300 km². Suuremad jääliustikud on veel Langjökull (953 km²) ja Hofsjökull (925 km²), Myrdalsjökull (596 km²) lõunas ja Drangajökull (160 km²) loodes. Snæfellsnesil asetsevat Snæfellsjökulli (11km2) on selge ilmaga näha ka Reykjavíkist.
 
Kliima Islandil
Islandi kliima on kogu aasta mahe tänu Golfi hoovusele. Lõuna-Islandis langeb temperatuur talvel kõige rohkem umbes -10 °C kraadini, Põhja-Islandis ka u -15 °C kraadini, enamasti on aga Islandil talv soojem kui eeldatakse ja kraadiklaasinäit nullis või plusspoolel ning ka meri ei jäätu. Tugevad tuuled ja vihmad ei lase siiski mahedat talve nautida. Suvi Islandil on lühike ja jahedavõitu - temperatuur on parimal juhul + 23 °C kraadi lõunas ja + 24,5 °C kraadi põhjas. Enamasti on soojakraade siiski vähem. Ilm on Islandil on enamasti üsna muutlik. Harvade päikesepaisteliste ilmadega on kargelt suvine Islandil eriti kaunis.
 
Taimestik Islandil
Ainult ¼ Islandi pindalast on kaetud taimestikuga. Islandi looduse karususe ja viljatuse põhjuseks on arvukad asetleidnud vulkaanipursked, meretuul ja lammaste karjatamine. Erosioon on võimas ja selle vastu võitlemises on tähtsal kohal looduskaitse. Islandil kunagi kasvanud mets on ammustel aegadel maha raiutud. Uus aga ei ole saanud kliima külmenemise tõttu kasvada. Maa on siiski meeltmööda sadadele taimeliikidele. Rohkesti on madalakasvulisi arktilises kliimas kasvavaid lilli ja rohttaimi, sammalt, vaevakaski ja marju. Sitkeid lillemättaid kohtab liivaste kõnnumaade ja laavaväljade keskel. Sammal ja vaevakasepõõsad katavad sageli vana laavat, pehmendades muidu viljatut loodust.
 
Islandi loomastik
Maismaal elavad imetajad
Kui Island 9. sajandil asustati, ei elanud maal muid imetajaid peale polaarrebase. Rebased on ka tänapäeva Islandil levinud loomaliik ning nad tekitavad lambakarjadele jätkuvalt kahju. Inimese tulekuga levisid saarele rotid ja hiired. 18. sajandi lõpul toodi Norrast põhjapõtru, kelle järglased elavad tänapäevalgi Ida-Islandi ülangutel. 1930. aastatel tehti algust naaritsakasvatusega. Lahti pääsenud naaritsad levisid ka loodusesse. Naaritsad tekitavad looduses suurt kahju lindudele ja siseveekaladele.
Mereimetajad
Islandi vetes ujub 17 erinevat vaalaliiki ja mitmeid hülgeliike. Vaalasid kütiti palju 1986. aastani. Nüüd ei ole liigid enam väljasuremisohus. Hülgeid jahitakse spetsiaalselt ettenähtud jahihooaegadel. Väga väärtuslikuks peetakse hülge nahka.
 
Koduloomad
Levinumad koduloomad on veised, lambad (üle 500 000) ja hobused (ca 80 000). Lisaks neile peetakse maal lehmi, sigu, kitsi, kasse, koeri, parte, kanu, kalkuneid ja tuvisid.
 
Linnud
Island on Euroopa tähtsaim vee- ja merelindude pesitsemisala. Islandi põhilise loomastiku moodustavadki linnud. Suurim osa neist pesitseb Mývatni järve ümbruses Põhja-Islandil. Näiteks pesitsevad seal kõik Islandil leiduvad metspardiliigid. Ranniku järsud kaljuseinad sobivad hästi paljude merelindude pesitsuspaigaks ka kirjunokalistele lunnidele. Kokku on loetletud 300 eri linnuliiki. Nendest 73 liiki pesitsevad saarel regulaarselt. Mõned linnud kasutavad saart rändamise ajal puhkepaigana. 30 rändlinnuliiki veedavad talve või suve Islandil. Levinud paiksed linnud on mitmesugused mere-, vee- ja karklinnud. Röövlindudest on tuntuim Islandi jahikull. Teda peeti varem väga väärtuslikuks ja müüdi Euroopa eri paikadesse ning Kesk-Idasse. Praegu on ta täielikult looduskaitse all. Ka tohutu suur merikotkas on jäänud haruldaseks ja on looduskaitse all. Hahk on väga tavaline. Tema sulgi kogutakse rõivatööstuse jaoks. Ka hahk on looduskaitse all.
 
Kalad
Siseveed: Islandi jõgedes leidub lõhet. Järvedes ja jõgedes elutsevad viker- ja jõeforellid. Teised kaks levinud kalaliiki on angerjas ja suur ogalik. Ükski neist kaladest ei ole siseveekala. Nad on tegelikult merekalad, kes on kohanenud magevee tingimustega.
Meri: Planktoni rohkus Islandi vetes loob toitvad tingimused paljudele mereloomadele. Soolase vee kalu on täheldatud 150 eri liiki. Nendest 66 viibivad pidevalt Islandi vetes. Heeringas on tähtsaim pinnaveekala. Tähtsamad koorikloomad ja karpkalad on vähid, jõekarbid, merevähid ja islandi austrid.
 
Islandi hobune
Islandi hobuse ajalugu ulatub 9. sajandi taha, siis tõid sisserändajad koos muude koduloomadega kaasa hobuse. Vanade allikate järgi eksisteeris 1000 aastat tagasi Põhja-Euroopas hobuse tõug nimega "Equus-Scandinavicus". Tema puhtad järglased elavad Islandil. Tõupuhtuse on nad säilitanud tänu maa isoleeritud asendile. Islandi hobune on tänapäeval täiesti ainulaadne. Tõu eripäraks on samm nimega tölt. Sel kujul ei ole niisugust sammu ühelgi teisel hobuseliigil. Tölt teeb ratsutamise väga meeldivaks. Hobuseid kasutatakse jätkuvalt lammaste karjatamisel, kuna karjamaad on läbipääsmatute kauguste taga. Turism on muutnud islandi hobuse head ratsutamisomadused tasuvaks äriks. Hobused on Islandi looduse lahutamatu osa. Maapiirkondades jalutavad nad vabalt heinamaadel suurte karjadena. Vaid talveks tuuakse hobused inimasustuse lähedusse.
 
Toit Islandil
Islandiga seonduvad toiduainetest võib-olla kõige enam harðfiskur e. kuivatatud soolakala ja skyr e. kohupiima või paksemat jogurtit meenutav islandipärane piimatoode.
Piimatoodete ja juustude valik on Islandil tegelikult väga lai. Siin valmistatakse üle 80 juustusordi, millest mõned on võitnud ka rahvusvahelisi auhindu. Tüüpiliselt islandipärased on aga kindlasti Skyr (midagi meie jogurti ja kohupiima vahepealset) ja Mysa (vadak), mida Islandi on valmistatud läbi sajandite.

Ka Põhja-Atlandi saastumata vetest püütud islandi kala on oma suurepärase kvaliteedi ja maitse poolest tunnustatud kogu maailmas. Kala on alati olnud islandi dieedi põhialuseks ja värsket kala võib saada Islandil pea aastaringselt. Islandlased ise söövad kõige enam kiltturska, turska, merilesta, hiidlesta, heeringat ja krevette. 

Islandil on lai valik kõige erinevama köögiga restorane, mis pakuvad väga erinevaid toite, kuid välja sööma minnes on kohalike toitude hulgas vaieldamatuteks hittideks värskelt püütud kala ja mereannid ning kvaliteetne lambaliha. Lambaliha kvaliteet on kõrge peamiselt seetõttu, et lambaid peetakse vabalt mägedes, puhtas looduslikus keskkonnas ning lambakasvatajaile sätestatud ranged määrused, näiteks on kasvu stimuleerivate hormoonide kasutamine liha tootmisel rangelt keelatud.

Ka kodulinde kasvatakse Islandil märkimisväärselt palju ja nii leiab ka restoranide menüüs kana-, pardi- ja kalkunilihast toite. Teatud linnuliike kütitakse ka looduses. Kunagise traditsiooniliseks jõuluroaks olnud armsa ja kohmaka põhjamaa papagoi – lunni - jahtimine toiduks on aga keelatud.

Kuigi Island asub põhja polaarjoonele üsna lähedal, saab mõningaid köögivilju sh. kapsast ja kartulit siiski ka väljas põllul kasvatada. Mitmeid teisi köögivilju, puuvilju ja lilli kasvatatakse aga peamiselt geotermiliselt köetavates kasvuhoonetes.

Islandil toidud ja söögitavad on palju muutunud viimase saja aasta jooksul. Traditsioonilisi toite tarbitakse veel peamiselt vaid pühade puhul. Heaks näiteks on nn. "thorramatur", talvised pidustused, mida traditsiooniliselt peetakse ajavahemikus jaanuarist märtsini. Toidud on enamasti hapendatud, soolatud, suitsetatud või vinnutatud toiduained, siia kuulub näiteks traditsiooniline soolatud ja suitsutatud lambaliha - hangikjöt, soolatud lambaliha, kõrvetatud lamba pea, lambapea-sült, kuivatatud, pehmekstambitud soolakala, suitsukala ja marineeritud lõhe, fermenteeritud ja vinnutatud haikala Hákarl ja paljud muud "hõrgutised". Mõned eriti ekstravagantsed piduroad peavad alati olema fermenteeritud - ehk vadakus kääritatud, teised võivad laual olla kas hapendatud või hapendamata kujul. Lisandiks on kartulipuder või magus kaalikapuder. Toidu kõrvale haugatakse ka islandi traditsioonilist magusat rukkileiba - rúgbrauð või rukkijahust pannkoogitaolist pliidiplaadil küpsenud ning pisut kõrvetatud flatbrauð 'i , mis on eriti hea võiga.
Rukkileiva eriti põnevaks erivariandiks on kuumaveeallikas küpsetatud hverabrauð. Traditsiooniline Islandi leib on ka lameda sõõriku kujuline kleinur ja laufabrauð - lambarasvas friteeritud, paber-õhukesed pitsiliste kaunistustega jõululeib.

Pidusöögi juurde kuuluvad ka kindlad joogid:
Brennivín - 37, 5%, islandi viin on kartulist aetud "köömne" naps, omapärase pudelikujunduse tõttu kohalike seas tuntud ka kui Svartidauði ehk "Must Surm ". Tänapäeval eelistavad paljud siiski pigem viina ja /või viskit juua väites, et maitseb paremini.
Mysa - vadak. Jah, ka seda juuakse. Enne gaseeritud karastusjookide levikut oli see levinud kui kosutav ja värskendav märjuke. Kahjuks vadakut nüüd enam eriti ei jooda. Maitse? Meenutab kuiva valget veini. Mysa 't võib edukalt kasutada toiduvalmistamisel valge veini asemel, ilma et keegi erinevust märkaks.
Bjór - erinevad õlled
Malt - alkoholivaba tumeda õlle taoline magus jook
Lageröl - kerge hele õlu (ale). Sel ajal kui Islandil olid lubatud vaid väga lahjad alkohoolsed joogid tarbiti peamiselt Malt'i ja Lageröl'i. Need on ka ainsad, mida Islandil tavalisest toidupoest osta saab (alkoholi alla 2.25%). Sellest kangemat alkoholi müüakse vaid ÁTVR-i Vinbudis, st riigi alkoholipoodides, mida Islandil on 48. Nüüd, kus õlu on lubatud juuakse üha rohkem kangemat õlut ja sellest on saanud põhiline jook Þorrablót peol. Olemas on isegi spetsiaalne Þorri õlu.

Kasutatud Islandi saatkonna materjale.