Liitu uudiskirjaga siit >
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  Prindi

Gaskoonia ja Baskimaa

„Les Trois Mousquetaires avec un Basque“ elik „Kolm musketäri ja üks bask“


„Keegi noormees ... Kuid visandame ühe suletõmbega ta portree. Kujutlege Don Quijotet kaheksateistkümne aastasena. Don Quijotet ilma raudrüüta, soomussärgita ja reiekaitseteta, don Quijotet villases vammuses, mille sinine värv oli omandanud veinipära ja taevasinise vahepealse tabamatu värvingu. Piklik ja tõmmu nägu, esiletungivad põsesarnad – salakavaluse tunnus; väga arenenud lõualihased – märk, millest eksimatult tuntakse gaskoonlast, isegi ilma baretita, meie noormees aga kandis mingi sulega kaunistatud baretti; avameelne ja intelligentne pilk; kongus, kuid peenejooneline nina; kasv liiga suur nooruki, aga liiga väike täismehe kohta. Kogenematu silm oleks teda pidanud reisil olevaks talupoisiks, kui poleks olnud nahkse rihma küljes rippuvat pikka mõõka, mis astumisel peksis vastu omanike sääremarju, sadulas istudes aga vastu ratsu harevil karvu.“

Ilma selle tsitaadita d'Artagnani iseloomustamiseks Alexandre Dumas' „Kolme musketäri“ algusest oleks mu hea sõber ja selle raamatu austaja, kirjanik Mart Kivastik minuga vähemalt tutvuse üles öelnud. Iga noormees ja soovitavalt ka neiud peaks olema oma nooruses vähemalt seda Dumas' arvukatest raamatutest lugenud. Siinkirjutaja on seda teinud, ning mitmeid kordi. See on aidanud läbi aegade aru saada, mis asi on Prantsusmaa, prantslus ja gaskoonlus pealekauba. Kõige lihtsam tee selle suure maa erinevate rahvaste ja kultuuride hingeni niisuguse väikese maa nagu Eesti tunnetusläve ületamiseks. Loomulikult tulevad nüüd Balzaci, Stendali, Hugo jms austajad oma nõudmistega, aga ärgem närigem tähte.

Mul on hea meel tõdeda, et nende logistiliste võimaluste juures, mida reisifirma „Germalol“ oma programmi pidevalt uuendades üsna väikesearvulisele Eesti turule pakkuda on, leiti just see võimalus sõita bussiga ühel lennuväljalt nädala jooksul teisele, kus peale seda muljete virr-varri tagasi koju tulles ollakse saanud tuttavaks regiooniga, mida hiljem tasuks lähemalt uurida.

Midagi on ajaliselt ja ruumiliselt alati segamini paisatud. Nii võime nautida erinevaid suvitusviise: paavstid seal kusagil Avignonis (ehkki nemad suvitasid Prantsuse kuninga tahtel seal rohkem vägivaldselt, võrreldes nende põhiresidentsiga Roomas); Prantsuse suurilm tervisevetel 19. sajandi lõpuveerandil Aix-en-Provence'is, enne kui nad läksid Vahemerde ujuma; Napoleon III keiserlik ja Inglise kuninglik õukond Bearritzis veelgi varem Biskaia lahe merelaineid vaatlemas (meenutagem hotelle „Ritz“ kui luksuse sümboleid); diktaator Franco püüded kätte maksta isepäistele baskidele Hispaania luksuskuurordi ja filmifestivalide linna San Sebastiani üleskergitamise näol (ärgem unustagem kunagi, et seal on kõigil kohtadel ka baskikeelsed nimed – seega oleme Donostias).

Kusagil räägitakse selle reisi käigus keskaegsest rüütlielust ja kindlustustest – Le Baux oma kalju otsas on kui ehtne tõestus kangelaslikest võitlustest ja hilisematest kaotustest kardinal Richelieu keskvõimu kahuritele – loodan, et üdini ausa d'Artagnani käsi selles räpases kardinali manöövris mängus ei olnud;
samas Carcassonne on sama Prantsuse keskvõimu püüdlus taastada oma kaotatud keskaegset hiilgust vaevalt paarsada aastat hiljem. Kuningas Philippe Ilusa ja paavst Innocentius III kuritegu õitsva keskaegse katarite kultuuri kui trubaduuride, minnesingerite ja paljude kunstnike õhtumaale tooja hävitamine jääb plekina kogu kristliku kultuuri arvatavaid ketsereid hävitanud ajaloo külge. Taastagu prantslased linnust nii palju kui tahavad, vana kultuur on jäljetult hävinud. Siiski, vaevalt et jänkide filmitööstus oleks jõudnud oma keskaegsete seiklusfilmide kujutamisel sellisele tasemele ilma Carcassonne eeskujuta.

Kuid põhiküsimus jääb püsima ikkagi selle müstilise gasko-, vasco-, basco- nimetüve ümber. Kogu see Lääne-Püreneede seltskond, kes elas ja elab läbi aegade ümber nende karmide mägede, karmi lainega baski lahe ääres, on see, mis annab sellele reisile põhilise maitse. Nad on seal olnud enne roomlasi ja arvatavasti ka enne kelte (viimaste arvatavad järeltulijad Walesis räägivad hoopis teistsugust keelt). Ja laulavad baskid oma bertsolarriakke (meie mõistes regivärsse) tänaseni oma moodi.

See vaimne hoiak, keel, kultuur ja köök erinevad täielikult muust Prantsusmaast, Provence'ist, Põhja-Hispaania Aragonist, aga eks seda ole igalühel enesel näha. Kui jääb aega mõne Biskaia lahe vettekastmishetke või vana kloostri ja kindluse vahele, siis tasub kindlasti vaadata sisse kohaliku restorani või veel parem toidupoodi. See, mis oli Provence'is (Avignon, Aix jne) või siis Languedoci Gaskoonias (no seal kusagil Toulouse'i ümbruses), erineb sellest mis on Püreneede lääneotsa ümber ning sellest, mis on Põhja-Aragoonias, kusagil Huesca kandis, kus viinamarjavein on hoopis erinev.

Peatähtis on maitsta erinevaid maitseid ning tunnetada kultuuride kiiret vahelduvust sõltuvalt looduslikest tingimustest. Provanssaali köök on ilmselt kuninglikeim kogu Prantsusmaal. Gaskoonias ei tohiks hoiduda konjakist. Baskimaal on ilmselt parim siider (sest viinamari mägedes ei kasva) ning toit on talupoeglik ja rasvane nagu meilgi. Mere ääres, näiteks Donostias tuleb pühenduda ainult värsketele mereandidele. eriti krevettidele ja muudele tigudele. Samas ärgem unustagem, et baski meeste poliitilistest salaühingutest, mis kogunesid kokkamise varitegevuse taha siis kui meie alustasime Postipapa juhatusel laulupidudel laulma, sai alguse ilmselt kogu tänapäeva haute-cuisine Prantsusmaal. Aragoonias jällegi on ilusad punaveinid ning kerged tapased suupisteks. See on vägev maitsegurmee ühe nädala jooksul.

Arhitektuurist, oma lemmikalast, ei hakkagi rääkima, sest alates keskaegsetest kindlustest ja lossidest näeb kuni kõige kaasaegsemate pühak-arhitektideni Bilbaos. Nimekiri on nii pikk, et lugejal katkeb enne lõppu kannatus.

Mõnede märkustena kulub ära teadmine, et Baskimaal kantakse d'Artagnani kombel baretti. Seda võib seal osta punast või rohelist, kes tagasihoidlikum, see ostab musta. Hispaaniasse jõudes võite bareti peast ära võtta ehkki Aragoonia ja Kataloonia pole baskide ja ETA suhtes niivõrd vaenulikult meelestatud.

Kui te näete kusagil müüdavat nahkset tennisepalli suurust palli, siis ostke ära. Seda ei mängita reketiga. Pelota on väga karm mäng, kui seda palli mängida spetsiaalse kindaga. Muidu piisab käega vastu seina viskamisest ning vastasel põrkest palli käega püüdmisest. Umbes nagu squash, aga varustuses demokraatlikum ja palju rohkem osavust nõudev.

Aga ennekõike tuleb lugeda Dumas „Kolm musketäri“ veelkord üle, et aru saada nendest Gaskoonia hulluksajavatest väikelinnadest, kus käiakse d'Artagnani sünnipaiku ja ausammast vaatamas. Need on küll Paide ja Viljandi suurused linnakesed, aga hoopis teistsugused. Ja parem on, et need, kes kohustuslikku kirjandust pole lugenud, sellele reisile ei tule. Ei pea eraldi teist reisi asjasse pühendamatutele tegema ning Mart Kivastik saab rahulikult musketäride koha pealt hingata.


Enriko Talvistu, kah sealkandis rännanu
Prindi lehekülg Küsi lisainfot +372 611 0600

Germalo Reisid on ETFL liige

Reisikirjad
Nepal ja Tiibet - vahetud reisimuljed

Horvaatia - türkiissinine meri ja lummavad väikelinnad

Sri Lanka - unistuste saar

Nepal ja Tiibet - maailma müstiliseimad paigad

Iirimaa ja Šotimaa

Gaskoonia ja Baskimaa

Hiina – taevaaluse keskel, maailma äärel

Portugal - seal, kus lõpeb maa ja algab meri

Prantsuse Riviera: sissejuhatus valguse ja ilu maale

Katkendid Minu Sitsiiliast

Omaan

Etioopia

Iraan