Liitu uudiskirjaga siit >
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  Prindi

Hiina

- taevaaluse keskel, maailma äärel

Tekst: Pille Repnau


Tohutu suured avarused. Maailma kõrgeimad ja tihedaimad linnad. Troopika kõige lõunapoolsemal Hainani saarel ning subarktika Põhja-Hiinas. Palju väikest kasvu inimesi, keda praegune režiim hoolega silmas peab. Need on esimesed asjad, mis Hiinaga seostuvad. Mitmete eestlastega Hiinast vesteldes selgub, et ega eestlane ei tea eriti midagi sellest suurest riigist, mis hõlmab enda alla 9,6 miljonit ruutkilomeetrit. Hiina on aga igivana, müstiline ja imekaunis maa. See on maailmas suuruselt kolmas riik ning ulatub 62-le laiuskraadile ning 49-le pikkuskraadile. Lõputult varieeruvad ressursid, taimed ja loomad ning pea samapalju erinevaid rahvusgruppe. Aastatuhandeid on Hiina pidanud ennast keskriigiks, mis hõlmas kogu taevaalust ilma, kuid meie jaoks on ta kauge, võõras ning suhteliselt tundmatu maa, mis asub maailmakaardi paremas ülemises nurgas, jäädes seega ääremaa kategooriasse.

Ühte-teist teame muidugi. Loomulikult on eestlane kuulnud suurest hiina müürist. Kuid enamus kuuldust põhineb kuulujuttudel ja Hiina valitsuse propagandal, mis levis tänu Mao Zedongile ja tema kommunistlikele revolutsionääridele, kes muuhulgas levitasid ka loosungit: „See pole õige mees, kes pole viibinud Suurel Müüril”. Tegelikkuses on hiinlased oma vaimustuse müürist saanud hoopiski läänest – enne inglise saadiku Macartney retke Hiina 18.sajandi lõpul ei tundnud nad tollel ajal juba kivihunnikuks muutunud müüri vastu huvi. Hiljem hakkasid levima erinevad müüdid Hiina müüri kohta, liideti ette omadussõna „suur“ ning juba 1932a (enne kosmosereise) levitas Robert Ripley väidet, et müür olla inimkonna ainuke rajatis, mis kuu pinnalt paistab (esimest korda räägiti selliseid jutte juba 1893a). Hiljem muidugi on kosmonaudid tõestanud, et see ei vasta tõele – hiinlaste endi kõige piinlikum moment on ilmselt olnud 2003a, mil hiina enda kosmonaut naastes pidi tunnistama, et tõesti – sealt ei paista midagi. Kuni selle ajani oli jutt kosmosesse paistmisest lausa hiina kooli õpikutes sees. Vaatamata suurele muinasjuttude hulgale, on see midagi, mida kindlasti tasub oma elus näha. Müür mis on kohati nii lai, et seal sai sõita hobuvankriga jookseb maaliliselt kooskõlas maastikuga – kõige tuntumad kohad turistidele külastamiseks Pekingi lähedal vooklevad kaunilt üle mäenõlvade. Muidugi on tänapäeval müüril endale küünarnukkidega teed tehes raske ette kujutada, kuidas siin kunagi suure Hiina impeeriumi aegadel vaesed õnnetud piirivahid üksinduses aega veetsid ja meelemõistust kaotama kippusid. Kuid siiski. Kes vähegi hakkajam on ja müüri kõrgematesse tippudesse jaksab ronida, saab suurepärase kogemuse osaliseks. Päiksepaistelise ilmaga on mõnus seista müüril, lasta tuulel end jahutada ning nautida vaadet kaunile maastikule.

Kindlasti teame veel, et Peking on Hiina pealinn, seal toimusid aastal 2008 olümpiamängud ning Pekingi loomaaias on võimalik näha pandasid. Neid uskumatult imearmsaid loomi võiks küll lõputult jälgida ning kui Teil enne ei olnud mingitki kavatsust endale omastada panda mänguasjana, siis loomaaia suveniiri poes tulevad sellised mõtted kindlasti pähe. Kõik teavad - pandad söövad bambust – üks Hiinale omane taim, milleta ei kujutaks seda maad ettegi. Aga nad söövad ka mett, mune, kala, põõsalehti, apelsine ja banaane kui pakutakse ja veel kõigele lisaks – teda peetakse tegelikult karnivooriks!

Teame veel ka Hiina tsirkust. See pole aga tsirkus meie mõistes - siin ei ole elevante, hobuseid ja kloune. Siin on inimesed, kes on näinud oma elus palju vaeva saavutamaks oskusi, mida meile näidatakse. Need on akrobaatika etteasted. See on etendus, mis ei saa jätta külmaks. Jõu- ja ilunumbrid, mis toovad kananaha ihule, vahelduvad hiina mütoloogiast jutustavate klippidega. Samamoodi jätab unustamatu mulje Pekingi ooper, mis meid kõiki alguses ilmselt hirmutab, aga hiinlased on ka eurooplasele mõelnud ning turistidele ettenähtud etendus on piisavalt lühike ja "valutu". Tavaliselt näidatakse tunni aja jooksul katkendeid erinevatest ooperitest, kus on peale laulu ka tantsu ning võitluskunstide etteasteid. Midagi sellist kuskil mujal ei näe.

Peking on üks väga tore linn – siin on kõike kõigile. Siin on suured moodsad kaubakeskused, mille läheduses algavad turutänavad, kus pakutakse traditsioonilisi sööke – kõikvõimalikud elukad, mida annab vardasse ajada, on siin olemas. Turg on värvikirev nii letil pakutava kui ka laudade vahel sebivate inimeste poolest. Õhtupimeduse saabudes pole midagi toredamat, kui siin veidi ringi jalutada ja kasvõi mõnda eksootilist elukat maitsta. Pekingist ja söökidest rääkides ei saa aga kuidagi mööda minna kuulsast Pekingi pardist, mida peetakse üheks Hiina rahvustoiduks. Hiina on nii multikultuurne ühiskond, et siin neid rahvusroogasid jätkub lõputult – igale maitsele. Kuid kel vähegi võimalik, siis seda parti tuleb proovida. Need pardid kasvatatakse spetsiaalselt ainult selle roa jaoks ning valmistatakse pika aja jooksul, saavutamaks just sellist väljanägemist ja maitset, nagu ette nähtud. Parte on röstitud Hiinas juba üle 1500 aasta ning hiinlased juba teavad, kuidas maitsvaid roogasid teha. Pekingi pardi restoran Pekingis on ise juba 500aastat vana. Sellele on raske võrdset leida. Pekingi pardist nagu pandastki on saanud üks Hiina sümboleid. Eks muidugi siingi on tegemist suunatud sümbolismiga, sest kuigi läbi terve Hiina ajaloo on domineerinud siin draakonid ja nendega seotu, võib kasvõi väikese draakoni suveniiri leidmine Hiinas osutuda raskeks. Eks see on ühtepidi seotud keisririigi kukutamise ja kommunismi tekkimisega, kuid kindlasti on sellel oma osa selles, et draakonit nähakse läänes pigem kurja kui heaendelise tegelasena ning loomulikult sellise valiku ees seistes valitakse sümboliks mõnus, rahulik, armas panda.

PhotographPekingi mitmekülgsuse juurde tagasi tulles – peale kaubakeskuste ja moodsate linnakvartalite on siin säilinud ka hulganisti vanaaegseid hutonge – halle, ülespoole pööratud katuseservadega ametnike maju, mis moodustasid kunagi tohutud kvartalid ümber Pekingi linnasüdame – Keelatud Linna. Peking on olnud võimukeskus vahelduva eduga alates 13. sajandist, mil siia lõid oma pealinna mongolid ja asutasid Yuan dünastia. Keelatud linn oli keisrite koduks peaaegu 5 sajandit ning oli tseremoniaal ja poliitiline hiina valitsuse keskus. Hiinlased ei nimeta seda enam Keelatud Linnaks, vaid nüüd kannab ta nimetust Palee Muuseum. Eemalt vaatajale paistsid kaugelt silma kõrged kollased katused, mis viitasid keiserlikule kohalolule. Muu linn oli kõik ühtlaselt hallides toonides. Ming ja Qing dünastiate ajal oli kollane keiserlik värv. Han dünastia ajal oli see olnud näiteks must. Kogu ajalugu on äärmiselt huvitav ning siin juba ei ole raske kujutada ette, kuidas käis elu veel mõned sajandid tagasi. Selle eest saame muidugi tänada filmitööstust, mis on meieni toonud mitmed Hiina ajaloolised filmid. Kujutage endale ette suletud maailma eredalt värvitud puuga, marmor-ja kivipõrandaid, mis on kaetud erekollaste vaipadega, viirukeid, mis lõhnastavad õhku, jäälinnu sulgedega kaunistatud ja maalitud piltidega seinad, lilleseaded tube kaunistamas, tohutul hulgal õukondlasi, eunuhhe ja konkubiine, kes on riietatud kahisevasse siidi ja raskesse tikitud kangasse. Ja igal neist oli mängida oma roll selle peidetud linna võimumängudes ja intriigides. Õukonna elu oli väga reeglipärane, protokollide ja tseremooniate keskne. Reeglid olid üksikasjalikud, näiteks olid mõned uksed keelatud teatud seisusele ning reegli rikkumine tõi kaasa ranged karistused. Ametlikest tseremooniatest anti teada trummide ning muusikaga ja sealgi oli olemas ka kindel riietuskood ja käitumisnõuded. Iga arhitektuuriline joon ja ornament omas tähendust Hiina ajaloos ja traditsioonides. Iga asi oli oma loomult sümboolne. Ja kuigi Keelatud Linnas jalutades võib sellest hiilgusest praegu veidi puudu jääda – kadunud on sealt kõik kuld ja kiiskav – on tema suurust raske eitada. Ikka suuremad ja suuremad hooned ikka suuremate hoovide keskel on mõeldud selleks, et rõhutada ainult üht – Hiina on maailma keskpunkt ja keiser terve taevaaluse valitseja. Keelatud Linna külastamiseks tuleb kindlasti varuda aega ning rahulikult mööda linna läbivat kesktelge jalutada. Vaatamist on palju ning siin jõuab külastaja Hiina mõistmisele veidikenegi lähemale.

Ülalpool mainitud hutongid väärivad ka kindlasti tutvumist – paljud neist on küll linna moderniseerimise käigus hävitatud, kuid suur osa neist on korda tehtud ning külastamiseks sobivad. On ka mõned hutongide kvartalid, mis on korda tegemata, räämas ja kihiseva kohaliku eluga täidetud, kuid nende külastamise peab igaüks küll ette võtma omal riisikol – kohalik kirev kontingent ei ole tingimata võõramaise külalise vastu sõbralik. Korrastatud mõnusatel hutongi tänavatel saab ometi kord nautida rahu ja vaikust. Ainukesed inimesed, keda siin võib kohata, on tänaval mõnd hiina lauamängu mängivad hiina vanamehed, väikeste koertega jalutavad vanemad naised ja riksadega ringisõitvad turistid. Võib julgelt öelda, et tegu on ühe rikkaima linnaosaga – ega see pole nalja asi hoida korras pärandusena saadud vara, mille väljanägemises on linn kindlad eesmärgid seadnud. Rikkusest annavad märku loomulikult ka koerad – Pekingis, nagu ka paljudes teistes Hiina linnades, on olemas koeramaks, mis on üsna kõrge, seega koeri saavad pidada ainult jõukamad inimesed.

seesama.jpgPeking on nii uskumatult tore Hiina linn, temast võiks rääkida veel ja veel ning siin võiks ilmselt veeta pikemalt aega, kolades vanades templites ja hoonetes ning imestades 21. sajandi kiiret pealetungi linna südames. Hiina puhul saab pidevalt kõneleda sümbolitest ja siin on igal asjal kindlasti olemas mõni eriline tähendus. Pekingi enda sümboliks peetakse Taevatemplit, mille sinavaid katuseid näeme kõigil Pekingi postkaartidel ja raamatutel. Seegi on seotud Hiina valitsejatega – siin käis taevapoeg taevaga suhtlemas ning taevale aru andmas, annetusi tegemas. Taevatemplit ümbritsev aed annab meile sealsamas aimu aga hiinlaste tänapäeva elust – siin käivad Pekingi elanikud oma vaba aega veetmas – igal sammul kohtame mõnd tantsijat, lauljat, malemängijat, tai chi harjutajat vms tegelevat hiinlast. Peale Taevatempli, mis kajastab traditsioonilisi Hiina konfutsianistlikke ja taoistlikke uskumisi, leiame Pekingist veel Laama templi, kus hoitakse elus Tiibeti budismi – siin templi müüri taga on ka tegutsev klooster. Sisenedes sellesse templisse võib tunda end kui teises maailmas. Valitseb rahu ja vaikus, vaatamata paljudele külalistele. Kõige üle näivad valvavad rahumeelsed ja raevukad jumalused ning viirukilõhnas palveveskit pöörama lükates võib välise maailma unustada, meeli tumendab ainult fakt, et siinsamas müüri taga hoiab Hiina valitsus kinni Tiibeti üht juhti – panchen laamat.

Ametlikult on valitsuse poolt tunnustatud protestantlik kristlus, katoliiklik kristlus, budism, taoism ja islam. Igal religioonil on oma üleriigilised ja kohalikud järelevalve organid, mis teevad koostööd Kommunistliku Partei Tööosakonna Ühisrindega ja Riiginõukogu Usuasjade bürooga, valvates usutegevuse üle. Seaduse järgi peavad usklikud end registreerima, saamaks õigust osaleda usutoimingutes. Ka pühamud, preestrid ja mungad võivad tegutseda vaid selleks luba omades. Ennustatakse, et 21.sajandi Hiinas saab domineerivaks religiooniks kristlus, kuigi enamiku hiinlaste jaoks on kristlus endiselt välismaine religioon. Konfutsianism oli valitsevaks süsteemiks enam kui 2000 aasta jooksul ning selle ideoloogia on saanud Hiina ühiskonna osaks. Nii on see mõneti ka tänapäeval, kuna konfutsianismil on mõned ühised väärtushinnangud marksismiga.

Jätame mõned osad Pekingist veel üllatuseks ning suundume ühte väiksemasse linna, Hiina mõistes lausa külasse – Suzhousse, kus elab vaid 6,2 miljonit inimest võrreldes Pekingi 17 ja poole miljonilise elanikkonnaga. Hiina vanasõna ütleb: „üleval on taevas ja maapeal on Suzhou ja Hangzhou“, viidates sellele, et Suure kanali ääres asuv Suzhou on kuulus oma siidi ja aedade poolest ning üle 1000 aasta on teda peetud sisuliselt Hiina kultuuripealinnaks. Siin käisid puhkamas ametnikud ning siia tulid nad pensionipõlve pidama, ehitades endale uhkeid aedu ja mõtiskledes elu mõtte üle, toetasid kunsti ja luulet justkui tasakaalustades oma endist karmi ametnikuelu. Kuigi Suzhousse saabudes tunneme kindlasti kohe väikelinlikku olustikku ning tänavatel kohtab juba ka kerjuseid – keda muide Pekingis ei ole näha (Pekingisse sisserännanud ja tööta elanikud saadetakse oma kodukohtadesse tagasi ning pealinlastest kodututele antakse toetust) – on Suzhou üks armas linnake oma kanalite ja kanaliäärsete tänavate ja eluga. Suzhou on suutnud säilitada palju oma hiinalikkusest ja mitmed vanalinna osad on väga kaunid. Kõige paremini näebki kõike seda kanalite peal liigeldes, sest kanalid on need, mis läbivad risti rästi kogu linna. Tänu oma kanalitele on Suzhou muidugi saanud endale ka hüüdnime Idamaade Veneetsia, mida ta kannab auga. Oma ajalooga trumpab ta muidugi Veneetsia üle – linna asustamisejälgi ajades läheme üha kaugemale ja kaugemale minevikku, sest linna esimene asustusperiood oli juba 6.sajandil e.m.a., kui suur kuningas Helu asutas siia linna ning kaevas esimesed kanalid.

Suzhou on ühelt poolt rikaste ametnike puhkusepaik, teisest küljest aga on ta läbi ajaloo olnud siiditööstuses rügavate tööliste elupaik. Mingi dünastia ajal - 1626a, kui nõudlus siidi järele oli kõige suurem, kutsusid intensiivsed tootmismeetodid esile streigi, mis kaasasid tuhandeid vaesunud päevatöölisi, kuid tingimused ei paranenud, veel mitmetel järgnevatel aastatel keelati siiditöölistel streikida. Vaatamata siiditööliste raskele elupõlvele minevikus, on tänapäeval siidiussikeste elu ja seda ümbritsevat tööstust huvitav vaadata. Munast vastseks, söövad nad mooruspuu lehti, vastsest kookoniks ja siis – nii kurb kui see ka pole – ootab nende eluteed lõpp, sest kookonil kooruda ei lasta; kookonist on vaja välja põimida siidiniit. Siidist valmistatakse aga esemeid igale maitsele – alustades sallidest, lipsudest, lõpetades siidilinade ja pehmete siiditekkide ja patjadega. Väiksemad esemed ei maksagi nii palju – kindlasti on sobilik siit endale suveniire osta. Mida veel hiinalikumat tahta? Kindlasti suuremad ja kallimad siidilinad ja tekid on ka ostu väärt, kuid selle väljamineku peaks endale siis enne reisile minekut ette planeerima. Üks korralik siidilinade komplekt võib eesti kroonides maksma minna alates 3500 kroonist.

Üldse on Hiinas suveniiridega tegelikult väga hea kord. Iga korraldatud lõunapaus asub mõne Hiinaga seotud suveniiripaiga juures – nii külastame me reisil jadeiidikauplust, siiditööstust, pärlikasvandust, vaskvaaside tööstust ja kindlasti ka mõnda teepoodi. Tänavalt suveniiride ostmine ei olegi soovitatav – viimasel ajal on hakanud toimuma väga palju petuskeeme valerahaga, kasutades turistide teadmatust neile suveniire müües ning vahetusraha tagastades. Turist külalisena ei pruugi kõiki vajalikke raha tunnuseid teada. Tasub aga meelde jätta, et rahatähel peab kindlasti peal olema Mao Zedongi pilt. On liikunud rahatähti ka igasuguste muude tegelastega ja muude kujutistega, tegelikkuses ei kanna selline rahatäht isegi mitte valeraha nimetust, tegemist on pigem mõne fantaasiamaa mängurahaga. Samuti võidakse tänaval sehkendades samal ajal varastada rahakott või muu väärtuslik ese. Seega on ka siin põhjust pikanäpumeeste eest silmad lahti hoida. Nii võibki juhtuda, et ostate tänavalt 10 korda odavama eseme, kui poest, aga samal ajal kaotate kogu oma reisiraha, mis igasuguse suveniiri mõistliku hinna ületab. Hoiatused tehtud, tasub siiski aga oma reisi nautida ning kohalikega võib ikka suhelda, ei saa ju päris kinnisilmi läbi võõra maa kõndida. Praegu ei ole enam ka sellist turistide järelvalvet nagu mõned aastakümned tagasi ning politsei Teid selle eest arreteerima ei tule. Mõni aeg tagasi oli hiinlastel lausa keelatud välismaalastega suhelda. Äraeksinud välismaine turist, soovides teed küsida, võis päris õnnetuks muutuda – kõik kohalikud põgenesid nii kuis jalad võtsid. Muidugi nii tollal kui ka tänapäeval on suhtlust takistavaks elemendiks keelebarjäär – ei mõista hiinlased, nagu ka paljud teised suurrahvad, kõneleda muud keelt, kui oma emakeelt. Hiina keele õppimine ei ole kindlasti mitte kergete killast, sama sõna võib mitut erinevat moodi hääldades saada tulemuseks hoopiski erinevad tähendused. Seega tasub kindlasti hotellist lahkudes võtta kaasa hotelli nimekaart, kuhu on peale kirjutatud ka hieroglüüfides hotelli nimi ja aadress ning kui on kindel soov kuhugi taksoga sõita, siis tuleks sihtpunkt hotellis paberitükile lasta kirjutada, et oma soov kindlasti arusaadavaks teha.

teiselpoolvanadinglisemajad.jpgSuzhous mõnusat olustikku nauditud, kanalite peal sõidetud, siidiussidega tutvus tehtud, liigume suurlinna – Shanghaisse. Shanghai on suurte kontrastide linn, see on linn, mis meenutab kõige enam 20.sajandi alguse eurooplasi, kohalikke gängstereid ja viimastel aastakümnetel toimunud tohutut kasvu. Shanghai on ida ja lääne segu. Siin asuvad ajaloolised shikumenid – majad, mis on arhitektuuriline segu hiina ja euroopa disainist, siin on ajalooliselt olnud palju piirkondi, mis on määratud kas ühele või teisele rahvusele – siit leiab linnaosasid, mis on prantslaste ehitatud, samuti saksapäraseid maju ja hooneid, mis panevad Teid tundma, et olete New Yorgis. Kiire areng on aga kaasa tulnud ka selle, et praegu arvatakse Shanghaid olevat üks kõige suurema õhusaastatusega linn maailmas. Rahvaarvult on Shanghai suurim Hiina linn ning ta on üks suurima linnaalaga linn maailmas. Juba 1936 aastal loeti Shanghaid maailma suurimaks linnaks, 3 miljoni elanikuga, neist kusjuures ainult 35 000 olid välismaalased, kes valitsesid enam vähem poole linna üle. Laia jõeäärset Bundi ääristavad senini hooned, mis tollal kuulusid suurkorporatsioonidele, euroopa arhitektid rajasid art-deco stiilis pilvelõhkujaid. Vabameelne keskklassi noorsugu kõndis tänavatel läänelikus riietuses. Kõikjalt üle Hiina saabusid Shanghaisse pankurid ja kaupmehed ning linnas oli massiliselt pisiäritsejaid, poepidajaid ja müügimehi. Praegu Bundil jalutades võib seda õhustikku tunda küll – euroopalikud hooned on õhtuhämaruses kaunilt valgustatud ning ei ole vaja palju ettekujutust, et näha inglise härrasmehi mõne akna taga mõnusas nahktugitoolis istumas, piipu tossutamas, viskit trimpamas ning omavahel vestlemas. Kõige kuulsam meelelahutuskeskus, pulmatordikujuline Suur Maailm, mille omanik oli „Rõugearmiline Huang”, gängster ja Prantsuse Kontsessiooni Hiina detektiivirühma ülem ühes isikus, muutus korrus-korruselt üha hämmastavamaks ning perenaiste kleitide lõhikud üha sügavamaks, mida kõrgemale kunded selle kuuekorruselise hoone treppidest astusid. Seal leidus kasiinolaudu, restorane, jäätisesalonge, lasketiire, massaazhipinke ja peeglite labürinte, pakuti mustkunsti, tulevärki, zonglööride ja akrobaatide etendusi, võis lasta juukseid lõigata, nõelravi teha, armastuskirju kirjutada, ennast paari panna, kuulata jutuvestjat ja jälgida peep-showd. Praegu saalivad mööda jõge mitmed kruiisilaevad, pakkudes vaadet tuledes kaldapealsele.

Shanghai valmistab end praegu ette 2010a maailmanäituseks Expo 2010 ning tänu sellele on muidugi linnas ehitamist ja renoveerimist palju. Ka Eesti osaleb sellel suurel üritusel.

Ja kui Te nüüd arvasite, et Shanghais tundsite end nagu suurlinnas, siis siit edasi Hong Kongi jõudes, võib tekkida tunne, et olete ajas edasi liikunud ning sattunud mõnda ulmefilmi – maailma kõrgeimad pilvelõhkujad, mida siia on kogunenud tihedamalt, kui kusagile mujale maailmas ning tänavatel lõputult sagivad inimesed. Pikad valge liivaga rannad justkui ei sobiks üldse siia vahele, kuid ometi on siin ka nende jaoks ruumi. Ruumi on jäänud ka Lantau saarel metsaga kaetud mägedele ning mägedes eraldatuses asuvale budistlikule kloostrile, kus asub maailma suurim istuv Buddha kuju. Hong Kong on kirev linn, ta on sadamalinn, ning siin pole isegi ootamatu, kui kuskil tänaval Teile juurde astutakse ja öeldakse: „ae eestlased!“, sest ikka on mõni eestlane siia sattunud (enamasti laevadel töötajad). Tänavatel sebivad tõeliselt suurlinlikud inimesed elades oma kiiret elu, süües püstijalu kiirsööki, kõneledes mobiiliga ning kasutades kõikvõimalikke muid elektroonilisi vidinaid. Sama palju kui siin on rahvast, on siin värvilisi reklaamtulesid, mis vilguvad ja vahetuvad. Hong Kong loeb ennast maailma kõige suurema valgusshow korraldajaks – igal õhtul osalevad mitmed hooned kaldapealsel kümne minutilises valgusshows, mille suurust ühest kohast jälgides on raske hoomata. Peale valgusshowd on täiesti sobilik ette võtta üks jalutuskäik mööda kaldapealset ja uurida Hong Kongi Tähtede Avenüüd - siia on oma käejäljed jätnud mitmed kohalikud filmikuulsused, kellest meie inimestele tuttavaim vast Bruce Lee. (Teiste nimede ära tundmisega meil nii hästi ei ole.)

Hong Kongis leiab aset ka igaõhtune ööturg, mis pole küll midagi väga eksootilist – riided ja väiksed vidinad, kuid õhtuse jalutuskäiguna võiks selle külastamise ette võtta küll, lihtsalt selleks, et siia linnaelusse sukelduda. Hong Kong on kindlasti külastamist väärt. Siin elavad inimesed on hoopis teistsugused kui Mandri - Hiinas, see on linn, mis kunagi ei maga – siinsetele elanikele on aeg raha ja iga kaotatud minut on kaotatud varandus. Ja kuigi kõik hiinlased võivad meile paista ühte nägu, on siin täiesti omamoodi hiinlased, kes ka ise ei loe end han-hiinlasteks, vaid nimetavad end uhkelt hongkonglasteks. Siin räägitakse enamasti ka inglise keelt ning suhtlemine kohalikega on lihtsam.

Alustades muistse keisririigi võimukeskusest Pekingist, lõpetades kiires ja moodsas ärilinnas Hong Kongis, oleme teinud lühikese sissepõike Hiina ellu – tänapäeva ja minevikku. Kuid külastada oleks Hiinas veel palju – sisemaa kaunid mäed ja riisipõllud, terrakota sõdurid ning Gobi kõrb. Kõike aga korraga ei jõua. Hiina on suur nii mõõtmetelt, ajaloolt kui ka erinevate rahvuste arvult. Hulgaliselt on siin vähemusrahvaid – tiibetlastest ja uiguuridest oleme kuulnud, kuid ametlikult tunnistatakse Hiinas 55 rahvust (mitteametlikud numbrid on veelgi suuremad). Hiina on väga huvitav maa ning väga teistsugune maa, teistsugune maailm. Juba enne Olümpia mänge oli ta maailma külastatuim sihtpunkt ning peale mänge kindlasti sattunud veel paljude inimeste huviorbiiti. Pikal kojulennul Hong Kongist on meil aega end koguda ja uuesti Euroopaks ette valmistada ja mõelda, et mida me nüüd teame Hiinast. Nagu ütleb Hiina vanasõna: „Parem rännata 10 tuhat miili, kui lugeda 10 tuhat raamatut“.


Kohtume Hiinas!
 
Prindi lehekülg Küsi lisainfot +372 611 0600

Germalo Reisid on ETFL liige

Reisikirjad
Nepal ja Tiibet - vahetud reisimuljed

Horvaatia - türkiissinine meri ja lummavad väikelinnad

Sri Lanka - unistuste saar

Nepal ja Tiibet - maailma müstiliseimad paigad

Iirimaa ja Šotimaa

Gaskoonia ja Baskimaa

Hiina – taevaaluse keskel, maailma äärel

Portugal - seal, kus lõpeb maa ja algab meri

Prantsuse Riviera: sissejuhatus valguse ja ilu maale

Katkendid Minu Sitsiiliast

Omaan

Etioopia

Iraan