Liitu uudiskirjaga siit >
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  Prindi

Nepal-Tiibet

Maailma müstilisemad paigad - Nepal ja Tiibet.


Reis maailma katusele, lumede eluasemesse, jumalate maale, müstilisse tundmatusse......

Minul isiklikult on väga hea meel, et Germalo on võtnud oma reisikavasse sellise toreda marsruudi nagu Nepal-Tiibet. See on koht, mis on olnud minu südame unistuseks juba pikemat aega. Tahaksin seda reisipisikut Teiega jagada ning ka Teie südametesse tuua igatsust selle maailma müstilisema paiga järele.
Oleme reisiprogrammi koostanud nii, et meie teele jääksid huvitavamad ja olulisemad paigad kahest tõenäoliselt maailma müstilisemast maast.

Muidugi, tänapäev on mõjutanud ka neid maid omal moel. Tiibetit loomulikult Hiina ülemvõim ning Nepali tema asukoht sealsamas lähedal. Müstika, mida nende maadega, eriti just Tiibetiga seostatakse, ei ole aga kuhugi kadunud. Ning tänapäeva elu väljakutsed ja arenev teadus võiksid  olla tegelikult veelgi suuremaks ajendiks uurimaks inimese meelt ja taasavastada mineviku õpetusi ja sümboleid.

Nepali kohta ütlevad ametlikud andmed – maa Lõuna Aasias, Tiibeti (Hiina autonoomse regiooni) ja India vahel. Siin asuvad 10 maailma kõrgeimat tippu, sh Everest, mis asub Nepali-Tiibeti piiril ning siin asub ka Lumbini – koht kus olevat sündinud ajalooline Buddha. Hiljaaegu kukutati siin riigis monarhia ning kuulutati välja vabariik.

Rääkides müstikast, pühakutest ja siinsetest usunditest võib olla veidi ootamatu, et Nepalis leiame väga palju hindusid ja hindu pühamuid. Kogu Nepali elanikkonnast on hindusid umbes 80% (peale hindude on siin veel budiste, moslemeid, kristlasi, džaine, sikkhe ja bahaid).

Seeläbi siseneme oma reisil justkui religioonide ajaloo algusesse. Hinduism, mille juured ulatuvad väga kaugele ajalukku on kindlasti paljuski baasiks budismile, mis sündis siinsamas piirkonnas ning on levinud üle terve Aasia ja mujalegi maailmas. Tiibetisse jõudnuna on ta küll võtnud omale täiesti erilise kuju, mille elujõudu on ajaloo vältel toitnud kohalikud pühakud ja müstikud näidates, et tee, millele juhatas Buddha, on endiselt avatud.

Hindud saabuvad Nepali aladele 11.sajandist pärast moslemite vallutusi Põhja Indias. Traditsioonilise hindu kogukonna aluseks on vana kastisüsteem. Siin on neli peamist kasti: preestrid, sõdalased, kaupmehed ja põllumehed ja veel viies – kastitute kast. Seda on oluline meeles pidada, kui tutvume hinduismiga Nepalis. Siin mägedes ei eksisteeri hindude kahte keskmist kasti – kaupmehi ja põllumehi, kuna neil polnud Indiast lahkumiseks nii suurt põhjust. Moslemite hävitusjõud olid suunatud peamiselt eliidile ning nii jõudsid 2 esimest kasti siia mägedesse. Viies kastitute kast liitus oma isandatega, sest nad olid tõenäoliselt seotud pikaaegsete lubadustega. Traditsionaalne kastisüsteem määrab kindlaks isegi selle, kes võib kellega koos süüa ning kes võib kellelt mingit toiduainet vastu võtta. See kõik sidus inimesi väga tihedalt. Ametlik kastidesse jagamise süsteem toimis kuni 1950.aastani. Kathmandu oru algasukad on newarid. Nemad järgivad nii hinduismi kui ka budismi ning nad jagunevad omaette gruppidesse – kokku loetakse siin isegi kuni 40 alamgruppi. Mägede piirkonnas nimetatakse algasukaid janajatideks. Need on hõimud, kelle traditsioonid ja kultuur teevad neist täiesti eraldiseisvad grupeeringud ja keda pole võimalik ühtegi hindu kastisüsteemi kasti paigutada.

Meie reis saab algase Nepali südamest Kathmandu orust. Siin asuvad kõige  olulisemad vaatamisväärsused. Viibime siin kokku 3 ööd, külastades kõike huvitavat, mida siinkandis vaadata. Peamiselt on tegu hindu templitega. Nendesse sisenemisel tuleb võtta jalanõud jalast ning samuti ei tohi sinna  kaasa viia nahkesemeid. Üldiselt ei lubata hindu templitesse valgeid inimesi. Reegel ütleb küll, et sisse ei tohi lubada mittehindusid, st uskmatuid. Paraku ei ole kohalikele võimalik selgeks teha, et nahavärvi järgi ei saa inimese religioosset kuuluvust määrata. Meie teekonnale jäävad templid pole aga enam pühamutena tegevad ning nendesse võime kenasti siseneda.

Aasia linnades viibides tekib kergesti tunne, et kogu elu elatakse tänaval. Linna peatänav kubiseb kaupmeestest, kes lettide taga istuvad või kaubad käe otsas ringi sebivad. Siin kohtame traditsioonilisi rõivaid kandvaid naisi, kes erineva suuruse, kuju ja sisuga kandameid pea peal kannavad. Pühad lehmad lebavad häirimatult, kus juhtub või kus neil parajasti väsimus peale tuli - sõiduteel, kõnniteel, kiirteel. Liiklus toimib mingil imekombel ümber nende. Imekõhnad kerjuskoerad, sead, põrsad ja ahvid. Kõige selle vahel seiklevad lehmavankrid, auto- ja velorikšad, dziibid ja muud imemasinad. Kerjuskausse kolistavad kerjused ja kerjuslapsed, kes mööduja varrukast kinni haaravad. Krišnaiitide trummid ja laul loob selle pildi taustaheli. Kindlasti leidub seal mõni pika habemega eriti püha mees ja lõpuks meie – sellesse kaootilisse rahvamassi kergelt kaduvad üksikud turistid.

Sisenedes Tiibetisse, siseneme kui teise maailma. Suundume kõrgematesse ja kargematesse regioonidesse.
Kõik, kes on Tiibetis käinud, on sattunud selle paiga lummusesse. Vaatamata sellele, et seda on välisjõudude poolt ajaloo jooksul korduvalt vallutatud ning praegugi võitlevad tiibetlased oma iseseisvuse – kasvõi osalisegi – eest, on siin säilinud palju iidset ja traditsioonilist. Hoolimata sellest, et meile  võivad nende tavad ja eluviis tunduda primitiivsena, on tegemist vägagi kultuurse rahvaga, kelle ajalooline mälu on olnud järjepidev ning elujõuline ja kus inimesed on oma minevikust väga teadlikud. Võib olla on põhjuseks ka selle kandi maastik ja kliima – elu karmus ja igavene võitlus loodusjõudude vastu? Tõenäoliselt ei taastu Tiibet enam kunagi endisena, isegi kui ta peaks oma iseseisvuse tagasi saama, aga see ei olegi tegelikult oluline. Oluline on edasiminek ja oluline on see, et ei kao Tiibeti vaimse kultuuri jätkumine.

Kahjuks on muidugi see Tiibet, mida me praegu näeme oma endisest eelkäijast paljuski erinev – hiina ülemvõim on siin ikka oma mõju avaldanud. Kuid väiksemates kohtades käib elu ikka omasoodu ning eraldatus ülejäänud maailmast avaldab oma mõju. Siiani võib mõnes külas kohata inimesi, kellele lennuki või isegi rongi mainimine toob huultele uskumatuse muige ning siiani on seal neid, kes hoiavad elus erakute traditsiooni eraldudes maailmast selle üle mõtisklemaks kuskil väikeses koopas. See meenutab meile kauget ja müstilist Tiibetit, kus elas kuulus joogi Milarepa. Küllap on teist paljud juhtunud nägema 1990. aastatel valminud Sven Grünbergi filmi „Milarepa laulud“. Milarepa aeg Tiibetis oli n-ö rändavate nõidade ja joogide aeg. Temagi eluga on seotud mitmeid müstilisi jutustusi ja legende. Eks see ole iga ühe isiklik otsus, mis sellest uskuda ja mis mitte. Kuid selge on see, et kohalike jaoks on sellised lood reaalsus, mille puhul „uskuda või mitte?“ pole üldse küsimus.

Vaatamata sellele pole tiibetlased ebaratsionaalsed inimesed. Nad suhtuvad küll üleloomulikusse kui reaalselt eksisteerivasse, kuid neis ei ole mingit pimedat usku. Nende jaoks on see kõik lihtsalt tõestatud fakt. Tõsiasja, et praktilisus on esmakohal näitab kasvõi näiteks see, et usulisteks toiminguteks valitavad inimesed ei ole kunagi mingite selleks „soodsate kalduvustega“. Inimene, kes hakkab toimima kloostrijuhi, õpetaja, meediumina teeb läbi vastava treeningu ja järgib õpetusi väga rangelt. Eriti on see nii seoses viimastega – meediumitega. Uskuge või mitte, Tiibeti riigipea küsib siiani nõu riigioraaklilt – ja üldiselt on ajalugu näidanud, et vastused, mida oraaklilt saadakse on sobilikud. Sellel teemal pikemalt peatudes jõuame aga lääne inimese jaoks lõpuks täieliku müstikani. Näiteks oli mõned aastad tagasi väga suur vastuolu kahe jumaluse vahel!!! Riigioraakel kuulutas ühe kaitsejumaluse ebasoodsaks ja temaga tegelemise lausa ebaseaduslikuks. Dalai laama kuulutas, et need, kes soovivad teda järgida, ei tohiks samaaegselt kummardada seda jumalust, kuna tegu olevat deemoniga. Eks loomulikult on ka sellele liigutusele võimalik leida poliitilist tagatausta – olevat need „deemonikummardajad“ olnud ka hiinlaste pooldajad. Aga kui võtame teisest küljest, siis mida me teame sellest maailmast, mis jääb füüsilise ja teadusliku taha? Kui räägime jõududest, millest me suurt ei tea, siis tõesti! Kes teab? Äkki on selle jumaluse puhul tõesti tegemist mingi halva energiaga.

Aga see selleks. Meid teiega sellel reisil sellistesse pühamutesse ei lubata. Sellised templid, kus tegeletakse kaitsejumaluste austamisega on rangelt asjassepühitsematutele keelatud. Ja tegelikult õige ka – kes ikka raketiteadust ei tunne, sellel on parem mitte sellega tegeleda. Miks peakski siin teisiti olema? Kaitsejumalusi aga siiski kohtab Tiibetis igal sammul – kasvõi katuseharjadele asetatud draakoni või lõvipeade näol. Samuti on alati templitesse sisenedes vaja kõigepealt läbida eesruum, mida valvavad neli ilmakaare kaitsjat.

Nendes pühamutes, kuhu meie sisse pääseme on küll ka keelatud pildistamine, kuid silmale ja meelele pakub see kindlasti palju. Räägitakse ka, et suurem enamik tõelistest pühameestest ei luba ennast pildistada ning kui keegi salaja üritabki, siis kipuvad pildile tekkima müstilised laigud või juhtub filmiga midagi muud. Eks proovime järgi. Kas tänaval pildistatud hindu pühamees oma pikkade juuste ja värvitud näoga jääb pildile – tavaliselt jääb. Kas pole tegemist tõelise pühamehega või pole eelpoolmainitud juttudel mingit tõepõhja? Mida uskuda – jätan igaühe enda otsustada.



Budism tekkis Indias, kus mütoloogiline maailmakäsitlus oli arenenud ja traditsiooniks kujunenud. Budism arvestas selle olemasoluga ja aktsepteeris ka hinduistliku mütoloogiat. Aja möödudes muutus ka budistlik mütoloogia keerulisemaks. Budistlikud filosoofid uskusid, et reaalselt midagi sellist ei eksisteeri, kuid mõistsid selle positiivset mõju inimestele. Räägime siinkohal teistest reaalsustest, jumalustest ja muudest seesugustest jõududest. Inimesel on ikka kergem sellega suhestuda, kui asjale on antud talle arusaadav nimetus. Samas aga kui budism jõudis Tiibetisse, siis tuli selle kohaletoojatel vägagi konkreetselt tegutseda jõududega, mis ei kuulu meie ratsionaalsesse maailma. Terve Tiibeti ajalugu ja kõik kohad seal on seotud ühte või teistpidi üleloomulike lugudega, uskumatute tegelastega ning müstiliste jõududega. Kindlasti tuleb meie reisil palju juttu ühest selliste tegude poolest kõige kuulsamast tegelasest – Padmasambhavast, kes budismi  Tiibetisse tõi ning keda siiani seal väga kõrges aus peetakse ning kellesse ei suhtuta kui kauge mineviku tegelasse. Usutakse,et ta tuleb inimeste sekka iga kuu (tiibeti kuukalendri järgi) kümnendal päeval inimeste sekka erinevates maskeeringutes.

Tiibeti suured avarused, kõrge asukoht, eraldatus ja suured vahemaad on ka kindlasti mõjutanud sealsete inimeste vaimset arengut. Eks tühja maa peal levivad kõik signaalid paremini – seepärast olevat ka näiteks telepaatia võimed inimestel seal tihedamini avalduvad kui mujal maailmas.

Kõik see meie jaoks nii kauge ja müstiline on aga väga kutsuv ja põnev. Kirjutada ja kõnelda neist kõigist neist uskumatutest vaadetest, mis meile teele jäävad, ei tasu vist üldse. Kust leiakski sõnu kõige selle kirjeldamiseks!. Tiibeti kõrgustes on õhk nii selge ja värske, et kõik värvid tunduvad uskumatult erksamad. Need, kes on seal käinud räägivad, et justkui oleksid maa ja taevas asukohad vahetanud – taevas on tume-tume sinine ning maapind näib heledalt kiirgavat.

Inimestele on juba aegade algusest muljet avaldanud kõrged mäed – ja siin on neid küllaga. Muide – mägede vallutamine ja esimesena tippu jõudmine on omane ainult lääne inimesele. Kohalikud suhtuvad sellesse üsnagi külmalt. Mäge tuleb õppida tundma, tuleb teda austada, mitte tema otsa ronida. Muidugi samas olen täiesti kindel, et kohalikud joogid istusid mägede tippudes ammu enne, kui üldse lääne inimene Himaalaja vallutamise peale tuligi. Jutustab üks legend Milarepastki sellest, kuidas ta ühe kohaliku šamaaniga kihlveo sõlmis, kumb kiiremini lähedalasuva mäe tippu jõuab. Aga sellest loost räägime juba lähemalt reisil.

Tiibeti süda on endiselt Lhasa. Jumalate maa nime kandev linn on eksisteerinud siin juba üle tuhande aasta. Tänapäeval on siin ka väga arenenud turism, nii et turist leiab siit endale kõik vajaliku. Siiski näeme ka siin palju traditsionaalselt Tiibetile omast. Tiibeti rahvusriietes inimesed käimas ümber Jokhangi (suurima ja tähtsaima pühamu) kellaosuti suunas, tehes auringe ja lükates käima palveveskeid. Pealiskaudsel vaatlemisel võib muidugi jääda mulje, et tiibetlane paneb oma usu sellesse mehhaanilisse liigutusse ning usub, et tema palved jõuavad paljalt selle pööramisega jumalusteni. Kuid tegelikkuses pole asi nii lihtne. Ükski ennast tõsiselt võttev tiibetlane ei usu, et ainuüksi sedasi toimides võib palvel mõtet olla. Sinna juurde käivad alati õiged sõnad ja mõtted.

Kõigile, kel vähegi huvi selle väikese rahva elu ja traditsioonide vastu, soovitan soojalt raamatut „Valgete pilvede tee“, mille autor Anagarika Govinda rändas Tiibetis 20.saj esimesel poolel. Raamat annab erakordselt toreda ülevaate sellest maast, tema traditsioonidest ning kuna tegu oli palverännuga, siis süveneb autor ka selle elu müstilisematesse külgedesse.

Samasuguseid rännakuid nagu temal pole meil võimalik koos ette võtta, küll aga jääb meie teele väga palju kaunist ja hingerõõmustavat, ilusaid loodusvaateid ja ilusaid inimesi, kaugeid traditsioone ja palju palju muud. Tulge nautige maailma, mida Te mitte kusagil mujal ei näe – võib olla on see veel üks viimaseid võimalusi sinna kanti reisida, enne kui võõrjõud oma mõjuva sõna ütlevad.

Reisile kutsus Teid
Pille Repnau
 
Prindi lehekülg Küsi lisainfot +372 611 0600

Germalo Reisid on ETFL liige

Reisikirjad
Nepal ja Tiibet - vahetud reisimuljed

Horvaatia - türkiissinine meri ja lummavad väikelinnad

Sri Lanka - unistuste saar

Nepal ja Tiibet - maailma müstiliseimad paigad

Iirimaa ja Šotimaa

Gaskoonia ja Baskimaa

Hiina – taevaaluse keskel, maailma äärel

Portugal - seal, kus lõpeb maa ja algab meri

Prantsuse Riviera: sissejuhatus valguse ja ilu maale

Katkendid Minu Sitsiiliast

Omaan

Etioopia

Iraan