Liitu uudiskirjaga siit >
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  Prindi

Portugal


Seal, kus lõpeb maa ja algab meri

Tekst: Mirjam Somelar


“Istun päikesesoojal liival, imetledes loojangu-aegset värvidemängu rannakaljudel ja ahmin endasse ookeanilainetest vallanduvat vabadust. Jah, nüüd ma olen kohale jõudnud. Taas kord.” Just sellise sõnumi said mu sõbrad kevadel Nazarést. Istusin selle pisikese kuurortlinna rannal ja olin nädalase Portugali-doosi mõjul üdini õnnelik.

Nazarés on isegi tipphooajal aegumatut šarmi- imekitsad tänavad, täis peidetud koduseid restorane (mõned neist asuvadki kellegi elutoas), mereäärsetel restidel kuivavad kalad, kuni seitsmesse seelikusse (sealjuures tavapäratult lühikesse) riietatud vanaprouad, kes müüvad suhkrustatud puuvilju ja soolatud ube ning kõikjal hõljuv kirbemagus grillsardiinide lõhn. Siin pole küll laiu rannapromenaade ega šikke luksuspoode, ent küllaga leidub elunautivat meeliskelu, naerupahvakaid ja kerget lõuna-euroopalikku korratust. Ja loomulikult on siin ookean- see, mis tõi portugallastele nende võimsuse ja jõukuse ning mis siiamaani täidab kohalike hingi nukkermagusa igatsusega ning meelitab turiste tutvuma riigi enam kui 800-kilomeetrise rannikuga.

Portugal asub Euroopa lääneserval, “seal, kus lõpeb maa ja algab meri”, nagu on öelnud 16. sajandi poeet Luís de Camões. See Euroopa mõistes küllaltki pisike riik – umbes 92 000 km² ja ligi 10,5 miljonit elanikku – suudab endasse mahutada tohutul hulgal looduslikku ja kultuurilist mitmekesisust: siin on kümnete kilomeetrite pikkuseid liivarandu, üksildasi abajaid ja uhkeid kaljusid, mäetippe ja tasandikke, arvukalt jõgesid ja lõputuna näivaid oliivi- ja korgitammesalusid. Siin on traditsioone ja alalhoidlikkust, konservatiivsust selle sõna positiivses tähenduses, ent samas pole kunagiste maadeavastajate järeltulijate soontes voolav veri kunagi päriselt maha rahuneda suutnud. Portugalis on sedavõrd palju ajalugu, et juba UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat ei suuda keegi üles loetleda ja sedavõrd rohkelt folkloori, et sellest ei pääse ei söögilauas, koolipingis ega supermarketi kassasabaski. Küllaltki isoleeritud asend on taganud Portugali omanäolisuse säilimise ka globaliseeruvas maailmas ning tihti tundub täiesti uskumatu, et sellesama pisikese Euroopa teises servas asub tõeline muinasjuturiik, omaenese müstilise rütmi ja seadmusega.

Tõeline Portugal algab tema inimestest. Portugallane ei meenuta eriti kuidagi stereotüüpset lõunaeurooplast. Ta on küll naudingule, suhtlusele ja naerule orienteeritud, ent samal ajal on ta ka äärmiselt tundlik, mõtlik, isegi melanhoolne ja nukkergi. Temperamenditüübilt pigem eestlase kui itaallasega sarnanev. Vist igat portugallast valdab aeg-ajalt eriline hingeseisund, saudade- portugallaste endi väitel tõlkimatu mõiste, oma olemuselt nostalgiline igatsus, sageli koduigatsuse, veelgi sagedamini möödunud aegade hiilguse kaotuse mõistmise ja sellega leppimise tähenduses. Pole vist teist riiki, mis oleks sedavõrd jõukaks ja vägevaks tõusnud, maid ja meresid vallutanud ja valitsenud ning siis selle kõik kaotanud, et pikaks ajaks Euroopa unustatud tagahooviks muutuda. Ja kuigi tänane Portugal on igati modernne riik ja ammugi end taas Euroopa kaardil kehtestanud, kannab iga portugallane neid ajaloo keerdkäike oma hinges kaasas.

Kuskil ei avaldu portugallase hing paremini kui fados. See tõlkes “saatust” tähendav melanhoolne ja sentimentaalnegi laul on Portugalis endiselt populaarne, mida tõestavad nii ohtrad fado-majad, rahvusvahelist menu nautivad artistid kui ka fadotraditsiooni esitamine UNESCO suulise ja vaimse pärandi nimistusse. Lissaboni vaestekvartalites 19. sajandi jooksul kujunenud fadost on saanud Portugali olulisim kultuuriline visiitkaart ja hingelisemaid eneseväljenduse vorme. Fado, mis on küll rahvalaul, pole ometigi kollektiivne kunst- laulab korraga vaid üks laulja, teda saadetakse traditsiooniliselt kahel kitarril- klassikalisel hispaania ning 12-keelelisel pirnikujulisel portugali kitarril. Fadole on iseloomulik mõtlik kurbus ja nostalgia. Fado on oma olemuselt igatsev, tihti ka leinav ja taganuttev. Laulude teemaks on enamasti kaotatud armastus ja purunenud lootused. Ja saudade, ikka ja jälle. Kuid lauldes ka õnnetusest, vaesusest ja üksindusest, jääb fadolaulja, fadista, alati väärikaks ja tundeid kontrolli all hoidvaks.

Kõige autentsema ja rahvalähedasema fado-elamuse saamiseks peaks sammud seadma Lissaboni Alfama linnajakku, fado sünipaika. Seal asuvad lõputud casa de fadod (fado-majad), mida leidub lisaks veel Bairro Altos, vähemal määral ka Chiados. Tegemist on pisikeste (enamasti vaid 6-8 lauda mahutavate) restoranidega, kus laulja ning teda saatvad kitarristid leti ääres esinevad. Esinetakse enamasti 3 laulu kaupa, peale järgnevat pausi võivad esinejad ka vahetada. Pole harv juhus, et fadolauljad, fadistad, ringlevad õhtu jooksul ligi 10 casa de fado vahel. Ja kuigi fadot tasub minna kuulama avatud hingega, ei maksa üllatuda, kui te kaebelaule ei kuulegi - Lissaboni traditsioonis on fadolaulus sageli mažoorseid toone, rõõmsaid emotsioone ja muusikasse valatud hetkemeeleolusid. Mida helgem laul, seda tõenäolisem on, et fadistaga hakkab kaasa laulma nii publik kui ka fado-maja meeskond omanikust nõudepesijani. Võib juhtuda, et mõnigi viimati mainitutest otsustab põlle nurka visata ja ise spontaanselt paari tuntud looga üles astuda.

Portugal on paik, kus aeg on suhteline mõiste. Seda annab aeglustada ja sootuks peatuma panna. Pooletunnist hilinemist ei panda kellelegi pahaks, pikad sabad ei muuda inimesi kärsituks ja isegi teleprogrammi ajalisi nihkeid peetakse loomulikuks. Kui aga aeg pole oluline, muutub oluliseks inimene. Ükskõik, kui kiireloomuline koosolek on ootamas, võetakse ikkagi aega, et juhuslikult tänaval kohatud tuttavaga veidi juttu puhuda. Kuitahes pakiline asjatoimetus ka kuklasse ei hinga, on portugallasel ikka aega enne oma emale, õele ja naabripoisile helistada. Kuitahes pikk ka pole supermarketi kassajärjekord, võtab kassiir ikka vaevaks küsida kunde elu ja tervise järgi. Portugallased ei pruugi olla Euroopa jõukaimate hulgas raha osas, ent sotsiaalset kapitali suudavad nad endale tublisti koguda. Perekond ja sõbrad ümbritsevad neid pea igal hetkel, jutud on neil pikad ja õhtusöögid igaõhtused seltskondlikud sündmused.

Portugali köök võlub esmapilgul oma lihtsusega. Värske grillitud kala, ainsaks maitseaineks meresool. Tugevad pajaroad, mis pidid talupojale kogu päevaks rammu andma. Sealiha, mis on oma hõrkuse saanud notsude eridieetidest, mida pakuvad nii hoolitsevad perenaised kui korgitammesalude tõruvarud (ja aeg-ajalt väljasongitud trühvlid). Kartulid ja tomatid, mis kõige paremini näivad kasvavat just siis, kui nendega portugali keeles räägitakse. Suussulavad küpsetised, mis alati endas munakollast peita suudavad. Kui aga Portugali maitsetesse rohkem süveneda, saab selgeks, et siin segunevad nelja mandri köögikunsti saladused. Portugali maadeavastajaid ei toonud endaga kaasa ainult rikkuseid ja põnevaid lugusid, vaid ka vürtse, taimi, uusi vilju ja uudseid toiduvalmistamisvõtteid. Brasiilia, Angoola, Mosambiik, Goa ja Makau- kõigi nende kunagiste asumaade maitsed on leidnud oma koha Portugali köögis.

Lisaks alles hommikul muretult Atlandi ookeanis lupsu löönud kaladele ja imemaitsvatele mereandidele tasuks Portugalis maitsta ka bacalhaud, kuivatatud soolaturska. Peale mitmepäevast leotamist kaotab kala oma liigse soolasuse ja seejärel peab kokk valima ühe 365-st retseptist. Restoranides on valik õnneks veidi lühem, kuid kindlasti on korralikus söögikohas saada koorene Bacalhau com natas ning kartulite, sibulate, muna ja oliividega valmistatud Bacalhau à brás. Just bacalhau on portugallastel menüüs pidupäevadel, sealhulgas jõuluõhtul. Lihasõpru peaks rõõmustama erakordselt magus ja õrn sealiha ning kõrges hinnas olevad vorstid (eriti Alentejost tulevad vürtsikad chouriço, linguiça ja farinheira). Lõuna-Portugalis puhkajad võiksid maitsta vürtsikat kanarooga piri-piri ehk tšilliga ning spetsiaalses vasknõus valmistatud kalapadasid, cataplanasid.

Toidu kõrvale on suisa kohustuslik kohalik vein. Kuigi Portugal on meile tuntud eelkõige portveini poolest, näitab vaid üks pilk restorani veinikaardile või supermarketi lõputuna näivatele veiniriiulite ridadele ära, et tegemist on tõelise ja vana veinimaaga. Väärikate punaste veinide kõrval tasub aga kindlasti maitsta ka vinho verdet- Põhja-Portugalist pärit rohelist veini. Nimi on siinkohal veidi eksitav - “roheline” ei tähista veini värvust (see on reeglina valge, aga võib olla ka punane või roosa), vaid noorust - tegemist on lahja (alkoholiprotsent jääb 8 ja 11 vahele) ja värskendava noore veiniga, mis on happeline ja kerge mulliga. Jahutatuna 6 kraadini, on see suurepärane suvejook ja sobib hästi nii kalaroogade kui salatite juurde.

Portugal on piisavalt väike riik, et lühikese ajaga palju näha. Ja seda, mida siin vaadata, tõepoolest jätkub. Igal linnal ja isegi pisikesel külal on oma nägu, traditsioonid ja iseloom. “Coimbra laulab, Braga palvetab, Lissabon uhkustab ja Porto töötab”, nagu portugallased oma 4 tähtsama linna kohta öelda tavatsevad.

Portugali pealinn Lissabon on meelierutav segu ajaloolisest ja kaasaegsest. Meelisklev ja nautlev, pakub Lissabon nii elegantsi kui boheemlust. Tema asukoht seitsmel künkal meelitas ligi juba foiniiklasi ja sealtsaadik on tegemist olnud tegusa sadamalinnaga. India vürtsid ja kalliskivid ning Brasiilia kuld aitasid sellest teha Euroopa vägevaimale impeeriumile väärilise pealinna ja seda valusamalt tuli 1755. aasta maavärin, mis hävitas linna suures osas. Ometigi on ka tänases Lissabonis nii mauride pärandit kui keskaegset hõngu, Manuel I ajal ehitatud rikkaliku dekooriga hooned Belem' linnajaos panevad samavõrd ahhetama kui art noveau ehitised kesklinnas. Lissabon näeb välja kui impressionistlik maal, pastelsete toonide ja õrnalt nostalgiliste meeleoludega. Lissabon on olnud pikka aega Euroopa uinuv kaunitar ning siinne meeleolugi on kui Okasroosikese lossis - vaikne ja rahulik (kesklinnas võib sageli näha ingliskeelset graffitit: “Turist! Austa meie vaikust või mine Hispaaniasse!”), kergelt unarusse jäetud, täis mälestusi mingist hoopis teisest ajast. Kollased trammid ja kingaviksijad, loteriipileteid müüvad senjoorid ja kastaneid röstivad senjoorad, isegi lapsed ja koerad oleksid justkui möödunud sajandist välja astunud. Ent Lissabon on oma äratava suudluse kätte saanud ning võitleb noorusliku uljusega tagasi oma kohta Euroopa mõjukate seas.

Porto vastandub Lissabonile pea kõiges- see on linn, mis on kahe jalaga maas, töökas ja uhke selle üle. Pealinlased on pidanud Portot vanamoodsaks ja konservatiivseks, ent peale 2001. aastal Euroopa kultuuripealinna tiitli kandmist on Portos tõeline kultuurielu kihama löönud, seda eelkõige noorte kunstnike initsiatiivil. Nukrakstegevalt räämas fassaadide vahel on tõelisi rikkusi (Püha Frantsiskuse kiriku ohtra kullaga kaunistatud barokksisu ja mulje avaldamiseks ehitatud Börsihoone, kui nimetada vaid mõnda), halli graniidi vahele on pikitud vaimustavaid arhitektuuripärle (Gustave Eiffeli ja Teofilo Seyrigi projekteeritud sillad Douro jõel, Rem Koolhaasi moodne Casa da Música). Porto lõhnab ühtaegu nii agulihoovi kui suurlinna järele, maitseb aga alati portveini järele.

Portugali esimene pealinn Coimbra on tudengilinn ja sellest on kõikjal aru saada. Üle linna kõrguv ülikooli kellatorn, pikkade keepidega õppurid, sotsiaalse sõnumiga graffiti, nukrad pa010182.jpgfado-laulud. Coimbra on oma rikkaliku, metsiku ja meeletu tudengitraditsiooni poolest (kuri)kuulus ning märke sellest on terve linn täis. Miks on osade majade fassaadid kaunistatud pottide-pannide, lippude ja kila-kolaga? Miks on õppehooneid ümbritsevate kujude, puude ja aedade küljes mustad ja valged ribad? Miks müüakse poodides 8 värvitoonis pissipotte ja kõvakübaraid? Mida tähistab situatsioon, kus elegantses vormirõivas tudengi järel käib küürakil nooruk, kes helistab kellukest? Miks on tudengite uhked villased keebid esmalt katki rebitud ja siis erivärviliste niitidega kinni õmmeldud? Mida teevad öösiti tänavail liikuvad keepidesse mässitud kambad, kandes kaasas kääre ja puulusikaid? Ja miks ometi käivad kõik need rohkem kui 20 000 tudengit sedavõrd äraseletatud nägudega ringi? 1290. aastal asutatud ülikoolil, ühel Euroopa vanimatest, on omad reeglid, millesse süüvides saab selgeks, et just see on maailma parim koht oma õpinguaastate veetmiseks.

Braga on Portugali religioosne pealinn ja sellisena konservatiivsem kui teised paigad. Paljaid õlgu ja miniseelikuid selles linnas naljalt ei kohta, ka on Braga puhtam ja korrastatum kui enamus Portugali linnu. Just siin asub riigi vanim katedraal (ehitamist alustati 1070) ja õhtuti kutsuvad missale enam kui 35 kiriku kellad. Põnevaim vaatamisväärsus jääb aga linnast mõnevõrra välja – Bom Jesus de Monte kiriku uhketel barokktreppidel on jutustada oma lood ning ilmselt on need ka palveränduritel, kes otsustavad ligi 600 astet põlvili läbida.

Võimsaid religioosseid ehitisi leidub Portugalis kõikjal. Kuulsa ja vägeva kolmiku- Batalha, Alcobaça ja Tomar- kõrval tasub kindlasti külastada ka moodsat pühamut Fátimas, mis on reisisihiks miljonitele palveränduritele aastas. Just siin ilmutas end 1917. aasta 13. mail kolmele karjalapsele Neitsi Maarja, kes naases veel viiel järjestikusel kuul, ilmutades end 13. oktoobril juba 70 000 pühendunule. Olles Lourdes'i kõrval Lääne-Euroopa olulisemaid palverändurite sihtpunkte, illustreerib Fátima usu jõudu ja religiooni vägevust. Ärge unustage Fátimas ka välja uurimast, miks on just sealses Ilmutuste Kabelis oleva neitsikuju krooni sisse paigutatud püstolikuul, millega 1981. aastal sooritati atendaadikatse paavst Johannes Paulus II-le.

Portugal on ideaalne reisisiht ka romantikutele. Maalilised rannad, Douro jõe oru hingematvad vaated, Hans Christian Anderseni ja Walt Disney't inspireerinud Sintra lossid, Lõuna-Portugali muinasjutulised valged külad, müüride-vahelised salapärased kindluslinnad, hämarad pühamud ja helged toonid. Portugalis hing laulab ja laul hingab.

Portugalist tasub kaasa osta keraamikat, imekaunist näputööd ning korgist ja nahast tooteid. Maiasmokad võiksid kaasa haarata küpsiseid, viigimarjamaiustusi ning paar purgikese tomati- või porgandimoosi. Portugali oliiviõli on kuulus oma erakordselt intensiivse maitse poolest - enne esimest külmpressi lastakse marjadel kuni nädala jagu puu all laagerdada ja maitset koguda. Ka kohalik vinnutatud sink, presunto, ja juustud, eriti Serra da Estrela mäestikust pärit lambajuust queijo da serra, on toidunautlejate puhul kindla peale minekud. Ja loomulikult tasub koju viia kohalikku veini- lõpuks on see ju pudelisse villitud päike! Mälestused ja portugaliliku igatsev hingelaadi saate kaasa nagunii.


Portugal pole lihtsalt riik Euroopa serval, see on meeleseisund või suisa diagnoos ning ainsaks raviks on minu puhul sinna võimalikult sageli naasta. Neile, kes ei karda nakkust, olen ma heal meelel teejuhiks.
 
Prindi lehekülg Küsi lisainfot +372 611 0600

Germalo Reisid on ETFL liige

Reisikirjad
Nepal ja Tiibet - vahetud reisimuljed

Horvaatia - türkiissinine meri ja lummavad väikelinnad

Sri Lanka - unistuste saar

Nepal ja Tiibet - maailma müstiliseimad paigad

Iirimaa ja Šotimaa

Gaskoonia ja Baskimaa

Hiina – taevaaluse keskel, maailma äärel

Portugal - seal, kus lõpeb maa ja algab meri

Prantsuse Riviera: sissejuhatus valguse ja ilu maale

Katkendid Minu Sitsiiliast

Omaan

Etioopia

Iraan