Omaan

Omaan, mis asub Araabia poolsaare lõunaosas India ookeani kaldal, on olnud iidne kaupmeeste ja meresõitjate riik. Umbes seitsme Eesti suurusena on ta koduks veidi üle neljale miljonile inimesele. Erinevalt oma naaberriikidest on Omaani omariiklus kestnud üle 1000 aasta ja mitmeid sajandeid oli ta ka võimas mereimpeerium omades suuri territooriume nii Aafrikas kui Aasias.

 

Oma naabritest erineb Omaan veel paljude omaduste poolest. Kuigi riigi rikkus põhineb sarnaselt naabritega naftal, on sellest tulenevat rikkust kasutatud hoopis teisiti - riiki valitsev sultan Qaboos otsustas, et sellest rikkusest peavad kõik osa saama. Erinevalt naabritest, kus rikkus voolab valitseva emiiri või kuningaperekonna taskusse, on Omaan suunanud raha riigi ülesehitusse.

 

Kui veel pool sajandit tagasi elati üsna keskaegsetes tingimustes, siis praeguseks on tegemist ühe arenenuma riigiga kogu piirkonnas. Ehitatud on tänapäevane teedevõrk, sadade kaupa koole ja haiglaid. Kõik paistab välja korralik ja maitsekas, aga samas ka tagasihoidlik. Naabritest Saudi Araabiast ja Ühendemiraatidest erinevalt ei ole raha kasutatud uhkeldamiseks. Isegi pealinnas Muscatis ei kohta ühtegi suuremat kõrghoonet, rääkimata moodsatest pilvelõhkujatest. Kõik on stiilne ja meeldivalt araabiapärane. Ka ei ole siin tuntavat rikkuse vahet. Kohalike palgad on tunduvalt väiksemad kui teistes Araabia naftariikides, samas on kõik inimesed materiaalselt kindlustatud. Erinevus on ka see, et Omaan on eelkõige omaanlaste riik - kui Emiraatides on võõrtöölisi üle 80% elanikkonnast, siis Omaanis on võõrtöölisi ainult umbes 1/5 rahvastikust. Erinevaks teeb neid ka usk. Omaanlased on moslemid, aga nemad järgivad ibadiidi usulahku. See on neid läbi sajandite eraldanud naabritest ja tänu sellele on nad kuni tänapäevani jäänud kõrvale islamimaailma raputanud sõdadest ja tülidest.

 

Kõik see on muutnud ka omaanlasi - olles küll üks Araabia riikidest, tekib siin inimestega suheldes vahel tunne nagu viibiksid pigem kuskil Põhja-Euroopas. Omaanlased on äärmiselt rahulikud, väärikad ja külalislahked, teistest Araabia riikidest tuttavat emotsionaalsust ja käratsemist siin ei kohta. Siin tunned, et oled tõesti oodatud külaline, sinusse suhtutakse austusega ja hoolitsetakse, et end meeldivalt tunneksid. Kuna omaanlased elavad hästi ja on materiaalselt kindlustatud, ei ole siin ka kaupmeeste poolset pealetükkivust.


 


 

Omaan on väga turvaline riik. Üle riigi on ehitatud hulgaliselt uhkeid politseijaoskondi ja kohtuhooneid, mida omaanlased naljaga pooleks nimetavad riigi suurimaks raharaiskamiseks, kuna kuritegevus praktiliselt puudub.

 

Olles üle 50 aasta olnud kõige läänesõbralikum Araabia riik, on ka siinne elu segu vanast ja uuest. Ollakse uhked oma ajaloo ja traditsioonide üle, aga samas võetakse aastast aastasse üle ka lääne kombeid. Päeval tööl olles kannavad mehed lumivalgeid maani ulatuvaid disdashe ja kuulsaid Omaani mütse (riigiametis on see lausa kohustuslik), õhtul ööklubisse minnes kantakse aga moodsaid lääne rõivaid.

Omaan on islamiriik ja siinsed moraalinormid on teised kui meile omased, aga need ei ole nii ranged kui naaberriikides. Muutused tulevad, aga midagi ei saa teha liiga kiiresti. Poisid ja tüdrukud on siin reeglina käinud eraldi koolides ja kui valitsus otsustas kõik lapsed kokku panna,  ei olnud rahvas sellega nõus - kokku viidi ainult algkooliõpilased, kes ei ole veel häbelikus eas. Seega alati ei sõltu muutuste elluviimine ainult valitsusest.

Enamuse Omaanist moodustab orgudest ja mäeahelikest kõrbeline kiltmaa, lisaks veidi rannikumadalikku ja kaks suuremat mäeahelikku. Läänepool asuvas Al-Hajari mägedes asub riigi kõrgeim tipp päikese mägi, mis ulatub üle 3000 meetri. Ranniku lähedase vulkaanilise mäeaheliku ja mere vahel või siis sisemaal rohelistes oaasides elab enamik omaanlasi. Kõikjal on püstloodsete seintega kanjoneid, kuid püsivaid jõgesid nende põhjas voolab harva, sest kliima on kuiv ja kuum. Mägede merepoolses osas esineb akaatsia- ja mussoonmetsa, kus elab suur osa kohalikust loomariigist. Rannikul võib kohata delfiine, vaalu ja eriti merekilpkonnasid.


 

 

Meie reis, mis toimub enamalt jaolt mugavate džiipidega, viib meid  rannikuäärsetesse linnadesse, kõrgele mägedesse, sügavatesse orgudesse, vanasse imaamide pealinna Nizwasse, ööbime kõrbes keset liivadüüne koos beduiinidega ja ka pea 3000 meetri kõrgusel ühe maailma sügavaima kanjoni serval. Vaatame kohalikke basaare ja proovime kuulsat Omaani kardemoniga kohvi.
Nagu ütles mõned aastad tagasi Aarne Rannamäe: „Kui tahad näha ehedat Araabiat, tuleb minna Omaani.”