• banner

Germalo Reiside giid Raivo Haab kirjutab Nepalist ja Bhutanist.
Nepali ja Bhutani 2018 a reisikava leiate siit ->

Tere, hea reisihuviline!
Olen Raivo Haab, Germalo Reiside giid. Tahan kutsuda Sind Nepali ja Bhutani.


Nepal on omanäoline, geograafiliselt India ja Hiina vahele jääv riik, mis asub poolenisti Himaalaja mäestikus ja teine pool mäestiku juurtel. Riigis elab üle 30 miljoni inimese, kes kuuluvad kümnetesse eri rahvustesse, räägivad erinevaid keeli ja on ka erinevat usku. Lõunaosas elavad valdavalt indo-aarjalased, põhjas rohkem Tiibeti rahvad ja nad elavad vaeselt, aga väga religioosset, kirjut ja kaootilist elu. Kogu see looduse ning üle saja keele ja dialekti kõnelev rahvaste ja uskude segapundar teebki Nepalist Nepali.
Asudes Hiina Tiibeti ja India vahel, jäävad Nepali territooriumile tervelt kaheksa maailma kümnest kõrgeimast mäest. Nepali mägine maastik on vaheldusrikas. Riigi keskosa on kaetud madalamate mägedega, kus asub ka UNESCO kaitse all olev Katmandu org. Nepali lõunapoolses Terai piirkonnas asuvad aga troopilised džunglid ja savannid.
Nepali tullakse imetlema nii kogu seda looduse mitmekesisust ja vaateid maailma katuse lumisele mäeahelikule üle roheliste lopsakate orgude kui ka imetlema kogu maailmas kuulsaid hinduistlikke ja budistlikke pühakodasid - sümboleid, mida Nepalis kohtab pea igal sammul. Palju on ka palverändureid, sest Nepalist on pärit Budismile algusepanija Siddharta Gautama. Kõikjal on hulgaliselt hindu joogisid, askeete ja sadhusid oma ekstravagantse väljanägemisega. Suurem osa rahvastikust on hinduistid ning jumalaid, keda siin kummardatakse, on mitmeid sadasid. Turistide vastu ollakse sageli rõhutatult sõbralikud - tavaliselt küll lootuses veidi teenida. Kui mõni uhkete maalingutega pühamees üritab pingsalt Teiega pildile saada, siis tavaliselt ei ole ta kindlasti päris püha mees, vaid pigem elukunstnik. Vaesus on kõrvuti sajanditetaguse hiilgusega - Katmandu orus asusid kolm omaaegset võimsat minikuningriiki Katmandu, Patan ja Bhaktapur.  Kõigi kolme linna ajaloolised keskused on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja ning iga linnakese keskel on Durbari ehk kuninga väljak, mille ümber on koondunud kaunimad vaatamisväärsused.
Külastame oma reisil mitmeid tänaseni aktiivselt tegutsevaid üle 1000 aasta vanuseid templeid ja kloostreid, mis lummavad nii oma spirituaalsuse kui oma filigraansete kaunistustega - igal neist oma lugu jutustada. Näeme kohalikke värvikirevaid turge, uhkeid valitsejate paleesid - igaüks neist omanäoline. Teeme jalutuskäike kohalikes külakestes ja looduses riisiterrasside, puudesalude ja kärestikuliste mägijõgede vahel. Jõuame ka Pohkarasse, kust algab tee Annapurna mäemassiivi ning vanasse pealinna Bhaktapuri, mis on kuulus oma arhitektuuri ja monumentide poolest. Kes aga soovib maailma kõrgeimat tippu, Džomolungmat, lähemalt imetleda, on võimalik teha väike lennusõit selle piirkonna juures.
Rahuliku meele, avatud meele ja eluterve huumoriga vaadates jätab Nepal kindlasti kustumatu mulje - sellel maal on kõigile midagi pakkuda.
 

Bhutani kuningas Jigme Singye Wangchuk ütles, et Bhutanis on rahvuslik õnn olulisem kui rahvuslik kogutoodang. Selles on nüüd võimalik oma silmaga veenduda.
Bhutan, rahumeelse kõuedraakoni maa, on maailmale tuntud mitme hellitavate nimega, nagu näiteks “viimane Shangri-La” või “viimane Koht Maailma Katusel”. Bhutan on kauge budistlik kuningriik Himaalaja mäestikus. Kolmest küljest piirneb ta Indiaga ja põhjast piiravad kuningriiki Himaalaja mäed ja Tiibet.
Kuigi see riik on ligikaudu Šveitsi suurune, elab seal ametlikel andmetel vaid veidi üle 700 000 inimese. Tegelikkuses ei tea täpset elanike arvu arvatavasti keegi, erinevused hinnangutes tulenevad väidetavalt sellest, et Bhutani valitsus teatas tegelikust suurema rahvaarvu 1971. aastal, sest arvati, et alla 1 miljonilise elanikkonnaga riiki ei võeta ÜRO liikmeks.
Bhutan on maa, mis on täis lumiseid mäetippe, liustikke, sädelevaid järvi, mäslevaid jõgesid, rohelisi terrassvälju ja lilli täispikitud orge. Bhutani võib jaotada Himaalaja kõrgmägede piirkonnaks riigi põhjaosas, madalate mägede piirkonnaks riigi keskosas ja Duarsi tasandikuks riigi lõunapiiril (13-16 km laiune riba). Lõunas leidub ka kuumi troopilisi džungleid. Kuigi Bhutani riikliku poliitika kohaselt tuleb vähemalt 60% maast metsade all hoida, on praegu metsade osakaal sellest isegi suurem – ligi 72% Bhutani pinnast on okas- ja lehtmetsade all. Põhiline asustus on koondunud riigi keskosa orgudesse. Bhotiad e bhutaanlased kõnelevad tiibeti keelele lähedast dzongkha keelt, mis on ka kuningriigi ametlik riigikeel.
Kuigi mitmed kloostrid pärinevad vanemast ajast, on varaseim ajalooliselt teada olev sündmus Bhutanis budistliku pühaku Padmasambhava viibimine Bhutanis 8. sajandil. Bhutani alal asusid 17. sajandini mitmed väikesed omavahel vaenutsevad läänivaldused, kuni need ühendas Tiibeti laama ja sõjapealik Shabdrung Ngawang Namgyal.
Bhutan on olnud väga isoleeritud maa, millel on olnud suhteliselt vähe sidemeid välisilmaga. Bhutan järgis pikka aega isolatsioonipoliitikat, esimesed väliskülalised lubati maale 1974. aastal seoses kuninga kroonimisega, aga kuni tänaseni on ta üks maailma raskemini ligipääsetavaid riike. Elava ja vanamoodsa riigina kutsutakse Bhutani tihti maailma „elavaks muuseumiks“. Bhutani kuningas Jigme Dorji Wangchuk (valitsusaeg 1953-72) moderniseeris Bhutani ühiskonda, keelustades orjapidamise ja kastisüsteemi, andes naistele rohkem õigusi, jagades suuri põllumaid väikesteks platsideks ja pannes aluse ilmalikule haridussüsteemile. Selle tõttu, et monarhia võttis üle teatud teokraatia ideoloogia aspekte, on riigis praeguseni tavasid ja sümboleid, mis rõhutavad kuningate jumalikku staatust ja nende kauget positsiooni kõrgel üle lihtsurelike maailma. Huvitav on fakt, et Bhutan oli viimane riik maailmas, kus televisioon kasutusele võeti. Televisioon lubati kuninga käsul alles 1999. a. See oli osa moderniseerimisprogrammist. Kui 2002. a. aprillis käis riigist üle kuritegevuselaine, süüdistati selles aga justnimelt televisiooni. Aastal 2004 keelati kogu riigis tubaka müük ja avalikus kohas suitsetamine. Bhutan on ainuke sellise keeluga riik maailmas.
Majanduses domineerib põllumajandus, millega tegeleb 85-90% tööealisest elanikkonnast. Peamised saadused on riis, tšillipiprad (mis on muide kohalikus toidus väga populaarne koostisosa), puuviljad ja kardemon. Olles traditsiooniliselt iseseisvad talupidajad, pole bhutaanlased harjunud palga eest töötama.
Kuigi bhutaanlastel on selgesti eristatav identiteet, on nende kultuuri, keele ja usu juured Tiibetis. Budismi roll ja vaimulike mõju on igal pool ning seda on tunda praktiliselt kõigis eluvaldkondades. See on tihti võõramaalaste huvi üheks koondpunktiks. Tiibeti mõjul on siin võimalik kohata nii polügaamiat (ka kuningal on 4 kuningannat) kui ka polüandriat, st naine võib abielluda korraga nt mitme vennaga.
Igas orus on dzong, milles asuvad riigijuhtimise institutsioonid  ning mungaklooster. Suurim ja uusim, selle ehitamine lõpetati alles 1969. aastal, asub Thimphus ja selle nimi on Tashichhodzong („suurepärase usu kindlus“). See on kuninga ametlik residentsPunakha dzongi külastus on arvatavasti iga Bhutani reisi tipphetk. See on suur, väga vana ja väga elav kindlus ning on kohtumispaigaks tavakodanikele, riigiteenistujatele ja munkadele. Aasta jooksul toimub dzongides ka palju peamiselt budistlikke festivale, kus esitatakse maskitantse ja peetakse vibulaskmise võistlusi (vibulaskmine on Bhutani rahvussport).
Sinine moon – see sinaka või lillaka varjundi ja valge tolmukavarrega lill on Bhutani rahvuslill. Ta võib kasvada kivisel pinnal 3500-4500m kõrgusel merepinnast kuni 1m kõrguseks. Taim õitseb oma eluajal vaid ühe korra - ta kasvab aastaid, õitseb ära, toodab seemned ja seejärel sureb.
Kunagi peeti seda taime müüdiks nagu ka lumeinimest. Selle olemasolu tõestati alles 1933. aastal. Sellest hoolimata on seda taime näinud vaid vähesed ja rahvuslille ümbritseb samalaadne salapära nagu ka siin elavat lumeleopardi või kogu Bhutani kuningriiki.