Madagaskar

Madagaskar - kauge ja salapärane
Esimene kohtumine Madagaskariga on küllap ootamatu ja üllatav – kõik on siin esmapilgul teistsugune sellest, mille fantaasia ja ettekujutus on loonud. Lopsakate leemuritest ja orhideedest küllastunud vihmametsade asemel jäävad esimestel saarel viibitud tundide või isegi  päevade jooksul rändajat saatma punakaspruunid kultuurmaastikud, teeäärsed tellisekuhilad ja lõpmatud riisiterrassid.

India ookeanis Aafrika külje all Mosambiigist Idas asub maailma suuruselt neljas saar Madagaskar. Kontuurilt meenutab see 587 000 ruutkilomeetrise territooriumiga saar suurt jalajälge India ookeanis. Ligi 80 miljonit aastat on kestnud Madagaskari areng iseseisvalt eraldatuna ülejäänud maismaast ja nii on saarel arenenud unikaalsed looduskooslused. Suur osa Madagaskari (ligi 80 %!) taimestikust ja looma- ning linnuriigist on endeemilised. Siin võite päris kindel olla, et kui kohtute mõne toreda leemuri või imepisikese värvilise kameeleoniga, on see hetk unikaalne – vabas looduses, oma loomulikus keskkonnas, ei kohta te seda uut tuttavat mitte kusagil maailmas. Veelgi enam, Madagaskari loodus peidab ikka veel endas avastamata saladusi ja nii „leitakse“ pea igal aastal jälle mõni senitundmatu liik.

Barad, merinad ja teised
Esimesed inimesed jõudsid Madagaskarile arheoloogide hinnanguil ca 1500 aastat tagasi ja selle ajaga on inimene saart suuresti muutnud. Viimasel paarikümnel aastal on elanikkond plahvatuslikult suurenenud: 1993. aastal 12 miljonit ja 2024 aastal juba  31,9 miljonit. Arvud on muidugi külmad ja ligilähedased, sest Madagaskari puhul peab silmas pidama, et pärast prantslaste koloniaalvõimu alt vabanemist 1960. aastal ei ole just olnud palju neid perioode, mil elu oleks saanud normaalselt või vähemalt mingis kindlas rütmis areneda. Liiga palju on Madagaskaril katsetaud nö uute võimalustega populismist ja  turumajandusest kristliku sotsialismini välja!  Vaesus on siin tõeline ja reaalne ning rikkus on enamasti korruptiivne ning ohjeldamatu.
Madagaskari elanikkond on küll arvukas, kuid olulist rolli mängib saarel kohalik- ja hõimuidentiteet. Aastasadu on elatud saarel lähestikku ja samas eraldatult ja nii on kujunenud erinevad traditsioonid ja tõekspidamised. Nii on etniline kirevus päris suur. Pigem on siinne identiteet kohalik kui üldine. Merinad kõrgplatool riigi keskosas, mikea rahvas idarannikul või võimukad betsileod kannavad edasi esivanemate pärandit ja on uhked oma kuuluvuse üle hõimu hulka.

Tabu ja tantsud surnutega
Madagaskarile saabunud rändaja õpib tasapisi siinseid inimesi tundma ja mõistab, et  siinsetes tavades  on mõndagi kummalist. Madagaskari igapäevaelu oluliseks momendiks on tabu – malagassi keeles fady – reeglid, mis ütlevad, mis on lubatud, mis mitte. See on nii valdav, et isegi tänapäeva uute nähtuste puhul arutletakse, kas ei ole ehk tegemist tabuga. See puudutab nii moodsa elu nähtusi kui näiteks ka äritegemist. Fady määrab igapäevase käitumise ja on kindlasti ka oluliseks identiteedikandjaks ja eristajaks. Paljud tabud on seotud näiteks jahipidamisega, sest inimesed ususvad tänapäevani, et ühe või teise metsaeluka sees peitub müütilise esivanema hing ja tema küttimine on keelatud. Üldine on tava, et kalmistud ja matmispaigad ei ole lihtsalt uudishimulikele külastamiseks. Siin on esivanemate hingede asupaik ja nad vajavad rahu.  On ka päris kummalisi arusaamu, näiteks Ranomafana piirkonnas on tabu käia „asjal“ ühes ja samas kohas mitu korda järjest. Tegemist on ka turismipiirkonnaga ja tualettide kasutamise tähtsust tuleb veel praegugi kohalikele selgitada.

Madagaskari paljude hõimude juures on kombeks ikka ja jälle oma kadunukesi ümber matta. Mõiste famadihama tähendabki tegelikult luude/kontide liigutamist ja selles on antropoloogid näinud jätkuvat austusavaldust esivanematele. Teatud aja möödudes avatakse haud ja kadunukese luud-kondid puhastatakse ning mässitakse uude surilinasse, mida siin nimetatakse lambana. Rahvast koguneb ikka palju ja muusikud ja lauljad on kohal ning kenasti linasse mähitud esivanemaga vihutakse mehe moodi tantsugi. Betsileo hõimu rahvas ütleb, et niimoodi austatakse surma ja esivanemaid. Uus haud, kuhu kadunuke säilitatakse on sümboolne uus maja, mis hingele elupaigaks ja muidugi paljudes kohtades fady.

Mora – mora ja mitmevärvilised liinibussid
Madagaskarile on omane mingi seletamatu rahulikkus. Kõik kulgeb siin mingis kummalises, eurooplase jaoks tihti seletamatult laisas ja kaootilises rütmis. Pole siis üllatav, et üks esimesi malagassikeelseid fraase, mille saarel omandate on „mora – mora“ , mille võiks kodukeelseks „tasa ja targu“ ümber panna.
Madagaskari linnad ja suuremad külad näevad igavalt sarnased välja. Ikka pikk peatänav, mida tihti pidulikult väljakuks nimetatakse ja kus asub tavaliselt ka Madagaskari monument – saare kontuuri meenutav betoontaies. Ainsa suurlinnana uhkeldab kõrgplatool asuv pealinn Antananarivo, mis on omamoodi iluski linn uhke kõrgendikul asuva koloniaalstiilis vanalinna ja all-linnaga, kus kõik liigub, kaupleb ja käratseb.
Linnamelu oma tõelises kirevuses ja eksootikas paistab kõige paremini välja bussijaamades. Tegelikult on need lihtsalt avaramad ristmikud, kust väljuvad kohalikud ja linnadevahelised bussid. Liigutakse palju, sest tänapäeval on siingi linnad ja suuremad keskused omamoodi magnetiks – tõmbekeskuseks, kuhu tullakse õnne proovima. Suur osa Madagaskari elanikkonnast on kirjaoskamatu (hinnanguliselt ligi 35 %) ja liinide nimetustest ja numbritest pole siin tihtipeale mingit kasu. Seepärast ongi kasutusel eri värvi bussid, mis paljudele kohalikele on kõnekamad kui kirjatähed.

Rännu- ja kirjamees Anton Krotov on kirjutanud, et Madagaskari lihtne inimene ei jäta praktiliselt mitte mingisugust ökoloogilist jalajälge. Mees sureb, ta maetakse maha, tema hütt laguneb, tema vähesed hilbud ja majapidamise ainus plastpudel jääb kasutada sugulastele ja vana auklik alumiiniumpott sulatatakse uueks. Igal medalil on aga kaks külge, sest seesama mees on rajanud põliste metsade asemele riisiterrassid ja salaraiunud vihmametsast puid, et see söeks põletada ja turul maha müüa, et perele kasinat toitu muretseda. Suuresilmne lustleemur ja kaval kiskja fossa peavad koomale tõmbuma, pühadest baobabidest on saanud fotomodellid ja seebuveisest kohalik valuuta.
Kellele kaasa tunda, keda hukka mõista? Inimene tuli siia, et jääda, loodus loodab püsima jääda!