Täna suundume Nizzast lääne poole ehk siis Itaaliast eemale, Prantsusmaale lähemale.
1835. aastal suundus Inglismaa lordkantsler Henry Brougham Nizzasse puhkama, kuid seal oli just puhkenud koolera epideemia ning ta otsustas ennast kusagil ohutumas kohas sisse seada ehk siis Cannes’i nimelises kalurikülas. Peagi olid teised britid kantsleril sabas ning kuurort oligi sündinud.
Saja aasta pärast, 1938. aastal, oli seis aga selline: tolleaegne ainuke filmifestival Veneetsias oli lootusetult langenud Hitleri ning Mussolini käe alla ning muu maillm hakkas otsima uut kohta festivali pidamiseks – selleks sai Cannes, küll juba pärast maailmasõda. 
Hästi laheda atmosfääriga Cannes on väga erinev Nizzast – siin on esiteks liivarannad, teiseks kõik on õiges suuruses nii, et sa tunned, kuidas su jõud käib sellest kohast üle ning sa kasvad linnaga kergesti kokku.
Pärast saabumist Cannes’i teeme koos jalutuskäigu ümber festivalide palee, otsime üles lemmiknäitlejate käejäljed tänava äärest, märgime ära promenaadi ääres kuulsaimad hotellid, hindame ära jahid sadamas ning vaatame üle kaubanduse linnavalitsuse taga kitsastel tänavatel, et vabal ajal õiged kohad kergesti üles leida. Vaatame üle ka kuulsa kinoseina bussipeatuse juures, millele on maalitud tuntud stseenid kuulsatest filmidest.
Jalutuskäigu lõpetame  rannas. Edasi saab igaüks jagada ennast vastvalt oma soovidele ranna ja linna vahel, vaba aja sisse jääb ka lõunaaeg.
Sõidame bussiga kõrgemale Alpide suunas ning jõuame 758 m kõrgusel olevasse mägikülasse Gourdoni, kust avanevad hunnitud vaated kogu rannikule all. Tegemist on hästi säilunud feodaalse külakesega kindlusega keskel, ka pesupesemise katusealune on alles ning palju huvitavat käsitöökaupa poodides. Teeme väikese peatuse vaadete nautimiseks. Gourdonist lahkume läbi Hundijõe kanjoni, taaskord erakordselt haarava maastiku.
Lühike bussisõit viib meid järgmisse iseäralikku linna nimega St. Paul de Vence, kus elab veid üle 3000 elaniku, kellest enamik on ühte või teist moodi seotud linnas tegutsevate kümnete kunstigaleriidega.
Kunstnikud otsivad kohta, kus elu odav ja hea rahulik loomingule pühenduda. Rannikulinnad muutusid paljude jaoks liiga ülerahvastatuteks ning kalliteks, nii otsiti üha uusi kohti rannikust eemal. 
St Paul de Vence’i kuulsaim kunstnik oli Marc Chagall, kes on siia ka maetud. Prantsusmaa kultuurieliidist olid igapäevased külalised Yves Montand ning Simone Signoret, kes siin abilellusid, samuti Lino Ventura, Jacques Prevert.
Kui odav elu ka ei oleks, kunstnikel napib raha nii või teisiti. La Colombe d’Ori („Kuldtuvi“) kõrtsi omanik hakkas kunstnikke jootma-toitma, võttes vastu tasuks nende teoseid. Nii pandi alus kõrtsi kunstikogule, mida seal einestaja saab toidu kõrvale nautida. Osa teoseid tuli aga kunstikaupmeeste kaudu ka rahaks vahetada, nii tekkis kunstikaupmeestel, keda Rivieral palju ringi liikus, komme astuda läbi ka St. Paul de Vence’ist, mis tasapisi tegi väikelinnast ühe maailma mõjukama kunstikauplemise keskuse. Niisugused asjad saavad juhtuda ainult Prantsusmaal!
Jalutame hästi hoitud vanalinnas müüride vahel, vaatame üle Marc Chagalli haua ning jätame vaba aja einestamiseks ning kunstiga tutvumiseks galeriides.

Tänane teekond viib meid ühte ranniku vanimasse linna – kreeklaste poolt 4. saj. e. Kr asutatud Antibes’i. Kui Nizzast ida pool valitses kunstis Jean Cocteau nimi, siis linnadel Nizzast lääne pool on rohkem vedanud – nende käilakuju on olnud Pablo Picasso isiklikult. Ta on jõudnud aega sisustada Antibes’i rannas ning pidada linna kindluses ateljeed, millest kasvas välja kunstimuuseum. Ta jõudis tutvuda Antibes’i eeslinna Vallaurisi pottseppadega ning pidada seal pikalt keraamikatöökoda ning, lõpuks, elas Picasso elu lõpuaastatel Cannes’i eeslinnas Mougins’is, kus ta ka suri.
Kõigepealt vaatame Antibes’is ringi. Linna ümber on säilinud märkimisväärne osa müürist, rannikult leiame aga kauni 17. sajandi kindluste meistri markiis de Vaubani tähekujulise kindluse, mille paksude müüride vahele on ettenägelikult paigutatud noortekeksus.
Mereäärsete tänavate ääres näeme mitmeid elamuid, mis on oma iidse välimuse säilitanud ning saame sel moel aimu, kuidas siin ammustel aegdel maju ehitati.
Keset linna seisab uhkelt Grimaldide kindlus, mille seest leiame muuseumi, kus on eksponeeritud Pablo Picasso ja tema kaasaegsete Jean Cocteau, Joan Miro ja Max Ernsti loomingut.
Veidi allpool tänaval leiame eest aga korraliku Provence’i turu, mis töötab iga päev.
Kui linn on üle vaadatud, seame sammud Cap d’Antibes’i poolsaarele, kus asub kuulsaid hotelle ning villasid ja kauneid aedasid. See on Nizzast läänepool üks kõige luksuslikemaid paikasid ning tuntud muide ka selles poolest, et siia asus elama mitmeid Venemaa kõrgaadli esindajaid pärast revolutsiooni.
Cap d’Antibes’i poolsaarel jalutamise parimaks viisiks on võtta ette rada, mis kulgeb mööda rannikut ilma suurte tõusude ning langusteta, paremale poole jäävad villad ja nende aiad, millest pea igaüks vääriks botaanikaaia tiitlit ning vasakule meri ning rannad. Männid, kuulsad hotellid ja villad moodustavad siin omaette kaugele merre ulatuva maailma, millel paistab olevat vähe pistmist argise eluga.

Täna teeme laevasõidu piki Taevasinist rannikut, sest enamik linnu ja külasid rannajoonel ehitati vaatamiseks merelt, mitte maa poolt. Me sõidame Teiega tõeliselt märgilisse ning müütilisse kalurikülasse – Saint Tropez’sse, mis asub Nizzast piki rannikut 70 km lääne pool. Näeme oma teekonnal kahe ja poole tunni jooksul Nizzat, Antibes’i, Cannes’i, Sainte Marguerite’i ja Saint Honorat’ saari, Frejus’d ja Saint Raphaeli, Sainte Maxime’i ja muidugi, Sant Tropez’d ennast.
Kõikide rahvaste eliit hakkas pärast Teise maailmasõja igatsema haavade kinnikasvamist suundudes kusagile maale, rannikule, ära suurtest pealinnadest, lihtsa ja ilusa elu keskele. Nii juhtus ka Prantsusmaal. Provence’is ja Taevasinisel rannikul oli neid kohti päris mitu, kuid tänu 1956. aasta filmile „Ja jumal lõi naise“ Brigitte Bardot’ga peaosas, sai neist kuulsaimaks Saint Tropez, kus kirjanike kirjelduste järgi, ei olnud enne kultuuritegelaste saabumist „midagi peale tõrvaste kaluripaatide ja kalasoomuste sadamakail“.
Õigepea võttis siin koha sisse Louis de Funès, kelle žandarmite seiklusi on nautinud mitu põlvkonda. Siin asub üks Prantsusmaa parimaid väikemuuseume – Annonciade’i muuseum, kus eksponeeritakse muu hulgas selliste kunstnike nagu Pierre Bonnard’i, Henri Matisse’i ja Paul Signaci töid. Kogu elu keerleb jahisadama, iseenda näitamise ning boutique’ide ümber – Saint Tropez’s šopata on stiilne.
Tegelikult on vaatamist siin rohkem kui linnakese suurusest välja paistab – Louis de Funèsi filmidest tuntud „Gendarmerie Nationale“ majas on politsei ja filmimuuseum, lõpuks on valmis saanud ka ajaloomuuseum Citadelle’is, kus antakse ülevaade merenduse ajaloost linnas. Ja linna tänavad ise on väga armsad, inimlikes mõõtmetes ning juhivad külastaja omapärase ning huvitava kiriku poole, mis on olnud kalurite elu keskpunktiks nii rõõmus kui kurbuses.
Teeme väikese ringi linnale peale, astume sisse kirikusse, kui see on lahti, vaatame vaateid Citadelle’i künkalt, näitame kätte rannad ja head söögikohad ning võimegi keskenduda Saint Tropez’ põhitegevustele – näidata ennast, takseerida teisi, šopata ning nautida suurepärast sööki.

Nizzast ida suunas, Monaco poole, asuvad linnad, kust leiab kõige kuulsamate ning rikkamate inimeste villad. Põhjus on selge – põhiline ajaveetmise koht eliidile  oli ja on  ju Monaco kasiino. 
Monacosse viib Nizzast neli teed – meie valime neist kõige maalilisema -  Moyenne Corniche’i ehk keskmise maantee. Juba Nizza linna piirides avanevad sellelt teelt „miljoni dollari“ vaated ja neid jätkub kogu teekonnale Monaconi välja. Teeme peatuse vaateplatvormil Villefranche sur Meri kohal.
Väikese Eze’i linnakese ajalooline süda asub terava kaljunuki peal. Seal kunagi olnud kindluse asemele on rajatud botaanikaaed. Külastame seda ning jalutame veidi ka külakese mägistel tänavatel, mille äärest leiame ootamatult kõrge hinnaga hotelle. Kohalike vaadete nautijate hulka on teiste seas  kuulunud ka Friedrich Nietzche.
Künka jalamilt leiame Gallimardi parfümeeriafirma külastuskeskuse, astume sisse ja tutvume nende kõige populaarsemate lõhnadega.
Järgmise peatuse teeme Monaco vürstiriigi väravas. Vaatame alla riigi peale vaateplatvormilt ning paigutame maastikule väikeriigi 4 osa: Fontvielle, Monaco Ville, La Condamine’i ning Monte Carlo, mis enne kõlava nime saamist kandis nime ... Vargamäe – lihtne, aga aus nimi!
Edasi laskume bussiga Monaco ajaloolise keskuse parklasse, tõuseme sealt maapinnale eksalaatorite ning liftiga ja vaatame Monaco Ville üle: katedraal, Albert II aed, Okeanograafiamuuseum, kohtuhoone, kitsad tänavad.  Vanalinna jääb ka vaba aeg, et lõunatada ja/või külastada Okeanograafiamuuseumit.
Edasi liigume bussiga riigi teise otsa – Monte Carlosse, kusjuures osalt teeme seda mööda kuulsat Vormel-1 ringrada.  Jalutame ringi – Jaapani aed, Grimaldide palee, rand,  tänavad erinevatel tasanditel, kasutame kohalikku linnatransporti - lifte - ning sätime end Monte Carlo kasiino ette vaatama, kuidas elu käib. Soovijad, kes on vanemad kui 21, kellel on isikut tõendav dokument kaasas ning viisakalt riides (anname eelnevad juhised) saavad minna kasiinosse kätt proovima. Kui mängukirg silmi särama ei löö, saab istuda ning nautida melu kasiino ees asuvas Café de Paris's. Kõik selle võib asendada ka ajaga rannas, mis mõni minut parklast jalutada.

Tere tulemast Côte d’Azuri ehk Taevasinise ranniku pealinna Nizzasse – valguse ja lillede linna.
Lennujaama ühendab kesklinnaga üks Euroopa kuulsamaid promenaade – Inglaste promenaad. Rohkem kui kahesaja aasta jooksul on tagasihoidlikust teerajast mererannas kasvanud välja kaunis ning esinduslik peatänav, kus mugav liikuda nii autodel kui ka puhkajatel. Palmidega ääristatud tee kaardub ümber Inglite lahe, tulederead toonitamas pimeduses rannajoont. Kunagi ääristasid promenaadi villad, hiljem tulid nende asemele mitmekorruselised hotellid, jättes veidi ruumi ka ajaloolistele hoonetele. Peale üksikute säilinud villade leiame siit ka Nizza kuulsaima hotelli Negresco, mis kantud Belle Époque'i vaimust. Tassi kohvi võib siin juua igaüks, selleks ei pea siin elama!

Luksuslikud linnakesed Nizzast idas on peale peenete villade tuntud ka suurepäraste aedade poolest, mida kujundasid oma aja parimad meistrid, teiste hulgas Ferdinand Bac, Napoleoni I  venna ja Napoeon III onu pojapoeg.
Kogu ranniku kuulsaim loovhing oli aga kahtlemata Jean Cocteau, skandaalne prantsuse multitalent, näitleja Jean Marais pikaaegne kaaslane.
Täna liigume mööda rannikut alumist teed – Basse Corniche’i pidi. Siin-seal paistavad silma kindlustused – need mäed olid ju pikka aega piiriks Itaalia ja Prantsusmaa vahel. Esimeses linnas – Villefranche sur Meris pargimegi bussi  16. sajandil ehitatud tsitadelli parklasse. Kindlus ise on koduks linnavalitsusele ning mitmele väikemuuseumile. 
Meie suundume Püha Peetruse kabelisse, mille kujundas kalameeste tarvis Jean Cocteau ise värviliste kriitidega näidates oma joonistaja geniaalsust. Lihtsad jooned liidavad ühte mere ja inimesed, piiblilood ja kalurid ning haaravad endaga kaasa ka vaataja. 
Teeme väikese jalutuskäigu Villefranche'i linnasüdames ning otsime üles maa-aluse tänava, aegade jooksul kõikidest külgedest kinni ehitatud tänava.
Järgmisena suundume Saint Jean Cap Ferrat’sse, kus külastame ranniku ühte põnevamat – paruness Beatrice de Rotschildi poolt rajatud Villa Ephrussi de Rotschildi aeda. Selleks, et aeda mõista, tuleb kujutada ette, nagu seda tegi ka perenaine, et olete ookeaniauriku tekil ning aia erinevad osad laskuvad tekkidena mere poole. Villa ise on nagu kaptenisild. Paruness oli püsti rikas ning armastas kunsti koguda – kogu see mitmekülgne kollektsioon on villasse vaatamiseks välja pandud.
Järgmisena sõidame läbi Beaulieu sur Meri, kus paistab meile aknast kätte Villa Kerylos, 20. sajandi alguse katse taastada üks antiikne Kreeka villa 2. sajandist enne Kristust. Beaulieu on turismi ajalukku läinud ka sellega, et siin asus ameerika magnaadi James Gorden Bennett noorema villa, kes saabus siia oma kuulsa jahi Namounaga ning oli sellega kohalike arvukate jahisadamate ristiisa.
Meie tänane viimane peatus ootab meid Mentonis, viimases linnas enne Itaaliat, mis ongi juba mitmes mõttes Itaalia. Kõigepealt hakkab silma, et põhiroad on itaaliapärased pizzad ja pastad. Teine teema – sidruni ja muude tsitruseliste liköörid on itaalia limoncello  lähisugulased. Samuti kohtab siin katuseviiliude all kaunistuseks joonistatud puuvilju ja lilli nagu see mitmel pool Itaalias kombeks.
Selles linnas asub taas üks ranniku huvitavamaid muuseume – Jean Cocteau muuseum.
Jalutame koos linnas, maitseme likööre ja võtame vaba aja rannamõnudeks ning söögiks.