Liitu uudiskirjaga siit >
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  • Reisigurmaanidele
  Prindi

Prantsuse Riviera

sissejuhatus valguse ja ilu maale.

Tekst: Heigo Sahk


19. sajandi teisel poolel tegutses Prantsusmaal poliitik, aga ka loodusenautija, poeet ning kirjanik Stephen Liégeard. Koos oma sõbra, kuulsa kirjaniku ja kaasaegse ökoloogia ühe eelkäija Alphonse Daudet’ga tavatses ta 1880-ndatel rännata nii jalgsi kui ka tõllas mööda rannikut, mis jäi vastu Liguuria merd ja mida kutsuti tol ajal lihtsalt itaaliapärase nimetusega Riviera („rannik“). Kuigi välismaalased, aristokraadid ja loovhinged olid koha enese jaoks juba avastanud, ei olnud piirkond tavaprantslase ja laiema ilma jaoks veel legendiks muutuda jõudnud. Olles haaratud ranniku ilust vormis ta oma muljed raamatuks, millele pani nimeks La Côte d’Azur - „Taevasinine rannik“. Raamat ilmus 1887. aastal ja sai muuseas ka Prantsuse Akadeemia auhinna. Legend oli sündinud ning sellele legendile oli antud ka nimi.

Oma raamatu pühendas ta poeedile Xavier Marmier’le sõnadega: „Tule minuga kaasa valguse, soojade tuulte, salapäraste lõhnavate metsade maale Hyères’i ja Genova vahel. Lähme ja triivime piki seda „Taevasinist rannikut““.

Hea lugeja, sinna kutsun mina ka Teid „triivima“, kui olete veidi väsinud oma igapäevasest elust, vajate valgust, soojust ja inspiratsiooni.

Siiski, üks asi on Liégeard’i ajast muutunud: enamikest „lõhnavatest metsadest“ rannikul on alles jäänud vaid lõhn, metsade asemele on asunud luksuslikud hotellid, villad ja kaunid aiad. Valgust, päikest ja pehmeid tuuli jätkub aga endiselt kõigile!

Turism sai Rivieras alguse 18. sajandil, kui siia saabusid esimesed briti aristokraadid, et saata mööda talv. 1784. aastal puhkas Nizzas oma 70 aristokraati, kes koos kaaskonnaga moodustasid juba arvestatava, 300-pealise koloonia. Prantsuse revolutsioon ning sellele järgnenud Napoleoni ajastu ei soosinud turismi arengut, kuid 19. sajandi keskpaigaks olid Nizza endale puhkusekohaks valinud juba 4000-5000 inimest aastas.

17. oktoobril 1864 saabus Nizzasse esimene rong ning tõi endaga kaasa uue ajastu: puhkajate arv jõudis kümnetesse tuhandetesse. Algab kuninglik periood – siin puhkavad keiser Napoleon III ja keisrinna Eugénie, keiser Aleksander II, tema ema keisrinna Aleksandra Fjodorovna ja abikaasa keisrinna Maria Aleksandrovna, Baieri kuningas Ludwig I, Belgia kuningas Leopold II, Inglise kuninganna Victoria, keiser Nikolai II perega.

Kõrvuti kroonitud peadega avastavad enda jaoks Riviera kirjanikud, kunstnikud, heliloojad ja filosoofid muutes selle väikese maalapi suurusega umbes 11500 km2 üheks tähtsamaks kultuurikeskuseks Euroopas.

Enne kui asume teele, oleks tarvis veidi selgitada termineid, mida selle piirkonna kohta kasutatakse.

Riviera – selle nimega on keskajast alates kutsutud Liguuria mere rohkem kui 300 km pikkust rannikut Itaalia linnast La Speziast kuni Cannes’ini Prantsusmaal. Enne aastat 1860 kuulus ala Itaalia riikide võimkonda, seetõttu ka itaaliapärane nimi. Täna on kasulik vahet teha Riviera kolmel osal: Riviera di Levante asub Genovast ida pool, sinna kuuluvad sellised kaunid kohad nagu Cinque Terre („viis maad“), kus viis kaunist linna ripuvad mere kohal ümbritsetuna rahvuspargist ja luksuslik Vana-Rooma ajast pärit kuurort Portofino; Riviera di Ponente asub Genova ja Prantsusmaa vahel oma kuulsaima linna San Remoga; tänane Prantsuse Riviera ulatub piirilt Itaaliaga Touloni linnani.

Côte d’Azur – nii kutsutakse täna rannikut Itaalia piirist kuni Saint-Tropez’ni, hõlmates kahe Prantsusmaa departemangu – Alpes-Maritime’i ja Vari rannikud. Mina hakkan mugavuse pärast kasutama mõistet Prantsuse Riviera.

Provence on vanim piirkonna kohta kasutusel olev ajalooline nimi. See on tuletatud ladinakeelsest sõnast „provincia“, mis tähendab kellegi nimel valitsetavat ala. Aastal 118 e.Kr. nimetasid roomlased neile allunud Lõuna-Prantsusmaa ametlikult Gallia Narbonensiseks selle pealinna Narbo Martiuse järgi (praegu Narbonne). Igapäevases kõnes kasutati aga nimetust „Provincia Nostra“ („meie provints“), hiljem lihtsalt „Provincia“. Provence’i süda asub paarsada kilomeetrit lääne pool – Marseille, Arles’i ja Aix-en Provence’i kandis. Viimane oli piirkonna keskus juba roomlaste ajal. Küsimus sellest, kas Prantsuse Riviera kuulub ajalooliselt Provence’i või mitte, on pikki aastaid kirgi üles kütnud. Selle tagajärjel sündis omapärane asi – Prantsusmaa regioon ametliku nimetusega Provence-Alpes-Côte d’Azur, lühendatult PACA, pealinnaga Marseille’s. Seega, ärge proovige tõelisele Provence’i patrioodile Prantsuse Rivierat pähe määrida, see Teil ei õnnestu! Samas tuleb tõdeda, et nii Provence’i kui ka Prantsuse Rivierat ühendavad pidevalt viiuldavad tsikaadid puudel, punased moonid, lillakad lavendlipõllud, kollased päevalilled, oliiviõli, sama toitumiskultuur ning sarnane kultuuripärand ühe Euroopa tähtsaima ajaloolise magistraaltee ääres.

Nice – see on Nizza tegelik ametlik nimi prantsuse ja ka inglise keeles, mis hääldub „niss“! Linna rajasid kreeka koloonia Massalia (praegu Marseille) elanikud umbes aastal 350 e.Kr. pärast võitu kohalike liguuri hõimude üle ja pühendasid linna võidujumalanna Nikele, andes sellele nimeks Nikaia, millest on aja jooksul saanud Nice. Nizza on linna nimi itaalia, saksa ning vene keeles, kust see ka eesti keelde tuli. See ei ole veel kõik, peale prantsuse keele räägitakse siin ka kohalikku keelt - nissardi, mis annab linna nimeks Nissa. Luban endale luksust linna edaspidi meie kommete kohaselt Nizzaks kutsuda.

Oksitaani ehk provansaali keel on vana kultuurkeel, milles kirjutasid oma laule trubaduurid.

Kui Rooma riik oli tohutu suureks kasvanud, hakkasid tekkima erinevused tavainimeste kõnepruugis. Pärast riigi lagunemist erinevused aina suurenesid ning kujunesid välja tänaste romaani keelte piirjooned. Oksitaani keel haaras kogu Lõuna-Prantsusmaa ja osaliselt ka Kesk-Prantsusmaa, selles rääkisid näiteks Antoni Gaudi isapoolsed esivanemad, kes rändasid 16. sajandil Kesk-Prantsusmaalt Katalooniasse. Alates 14. sajandist läks see keel vastu langusele, ametliku keele staatuse võttis sisse Põhja-Prantsusmaa kõnepruuk, millest arenes välja tänane prantsuse keel. Nizzas räägitakse oksitaani keele kohalikku murret, mida kutsutakse nissardiks, Cannes’is, Antibes’is ja Grasse’is aga murret, mida kutsutakse mereäärseks ehk vahemere murdeks.

Loomulikult valitseb igapäevases elus prantsuse keel, kuid näiteks Nizza vanalinna tänavate nimed on kakskeelsed, Nizza hümniks kutsutud laulu „Nissa la bella“ sõnad kirjutas autor Menica Rondelly 1912. aastal nissardi murdes, kuigi laulu lauldakse täna põhiliselt prantsuskeelsete sõnadega ja ilusa itaaliapärase viisiga.

Liguuri keel, mis on samuti romaani keel ja mida räägitakse põhiliselt Itaalia maakonnas Liguurias, hoolitseb selle eest, et elu Nizzast ida poole jääval alal igavam ei oleks. Monaco riigikeeleks ei ole mitte kõikjal pruugitav prantsuse keel, vaid liguuri keele monegaski murre ja riigi nimi ei ole mitte Monaco, vaid Munegu. Monacost paarkümmend kilomeetrit idasse jäävas Mentoni linnas on samuti oma keel – liguuri keele mentonaski murre.

Liguuri keeles rääkisid näiteks Cristoph Kolumbus, Nicolo Paganini ja Giuseppe Garibaldi. Tuleb silmas pidada, et aastal 1861 kasutas itaalia kirjakeelt ainult 2,5% Itaalia elanikkonnast, teised pruukisid kohalikke keeli ja murdeid, kirjakeel muutus valdavaks tavainimeste elus alles pärast II maailmasõda. Liguuri keel võiks olla meie lemmik romaani keelte hulgas, sest nad kasutavad pikki vokaale ning täppidega tähti – muna on l’öövu ja viinamari l’üüga.

Tänast liguuri keelt ei tohi segamini ajada selle maa põlisasukate – iidsete liguuride keelega, mille päritolu üle teadlased tänaseni vaidlevad.

Comté de Nice – Nizza krahvkond – on ajaloolis-kultuuriline mõiste, mida kasutatakse Prantsuse Riviera selle osa kohta, mis asub Nizza ümber ning kus kõneldakse nissardi murret. Pärast Rooma riigi langemist oli Provence mitmete valitsejate võimu all kuni aastal 1481 päris selle Prantsuse kuningas Louis XI ning ühendas ala jäädavalt Prantsusmaaga. Enne seda, 1388. aastal oli osa maast koos Nizza linnaga läinud Savoia hertsogiriigi koosseisu Nizza krahvkonnana. 1720. aastal sai Savoia hertsogiriigist Sardiinia kuningriik ning Sardiinia kuningriigist sai omakorda Itaalia kuningriik pärast maa ühendamist.

Itaalia ühendamise aegu 19. sajandi teisel poolel oli Sardiinia kuningal Vittorio Emanuel II vaja sõjalist abi austerlaste väljaajamiseks Milaanost ja mujalt Itaaliast. Seda abi pakkus Prantsuse keiser Napoleon III. Vastutasuks nõustus Vittorio Emanuel II Nizza krahvkonna ühendamisega Prantsusmaa külge, kus see on siiani (siiski, II maailmasõja ajal jõudis Nizza veel kord maitsta ka Itaalia võimu). Nii mõnegi nissardi jaoks on mõiste ”Nizza krahvkond” nende identiteedi alus, osa nissarde taotleb Nizza piirkonnale kultuurilist ja poliitilist autonoomiat endise krahvkonna piirides.

On aeg asuda teele. Suvi on kuiv, soe ja päikeseline (3000 tundi ehk 2/3 valgest ajast päikest aastas). Juulis sajab vihma ainult paaril päeval, temperatuur langeb harva alla 20 kaadi ning püsib põhiliselt 30 kraadi ligi. Kuumarekord püstitati 1. augustil 2006, kui kraadiklaas näitas varjus 37,7 kraadi. Öine temperatuur on juulis-augustis 19-20 kraadi. Sügis algab sooja septembriga (üle 20 kraadi) ning jahtub novembriks kuni 17 soojakraadini. Oktoobris ja novembris sajab maha umbes neljandik aasta sademetest. Talvel püsib temperatuur päeval 10-15 kraadi vahel, öösel 4-9 kraadi vahel. Ja kui siin peaks sadama lund, siis tähistatakse seda kahte moodi: ühed satuvad paanikasse, teised peavad suurt pidu.

Kui saabute Nizzasse lennukiga, siis on suur tõenäosus, et lennuk sõidab hakatuseks Nizzast mööda ning pöörab siis lääne poolt uuesti tagasi merre ehitatud maandumisraja suunas. Paremalt pardalt avanevad suurepärased vaated Vahemerele, vasaku parda poolt vilksatavad mööda Cannes, Antibes, Cagnes-sur-Mer, Saint-Laurent du Var ja olemegi maandunud.

Siinkandis on ikka lennata armastatud. Esimesed katsed tegi juba aastal 1901 39-aastane sõjaväelane kapten Ferber, 1903. aastal varustas ta oma lennumasina isegi mootoriga ning riputas selle lendamiseks kraana külge, et lennuk alla ei kukuks. Kahjuks ei andnud saatus kaptenile pikka iga, ta hukkus 1909. aastal Põhja- Prantsusmaal.

1910. aastal korraldati siin endise hipodroomi kohal näitus, mis oli pühendatud õhuasjanduse arengule. Lennuväli koosnes põllust ning mõnest angaarist, mis kuu enne näituse algust kokku kukkusid, põhjuseks pehme maa. 1910. aasta näitust külastas 18-aastane noormees August Maicon ja sai sealt lennupisiku. Juba 1912. aastal lendas ta üle Pailloni jõe, mis on tänaseks Nizza kesklinnas maa alla viidud. Jõel oli kaarsild, mille kaar oli 20 m lai ja 6 m kõrge. See oli noormehe uus sihtmärk. Oma 14 m laiuse ning 4 m kõrguse lennukiga lendas ta 1918. aastal kaare alt korduvalt läbi, viimasel lennul ka reporter kaasas reisijaistmel.

Kõva kattega maandumisrada ehitati 1944. aastal ning 1946 avati reisijatele, keda kogunes aastas 34000 Pariis-Nizza liin. Täna saabub Nizza lennuväljale üle 10 miljoni inimese aastas ja linn on lennutiheduselt Pariisi järel teine Prantsusmaal.

Tere tulemast Nizzasse, valguse ja lillede linna, Prantsuse Riviera pealinna!

Lennuväli asub linna läänepiiril Vari jõe ääres. Siit saab alguse maailma üks kuulsamaid tänavaid, 7 km pikkune Inglaste promenaad - Promenades des Anglais.

Kui inglased olid end 18. sajandil Pailloni jõest lääne pool sisse seadnud, rajasid nad siia ka anglikaani kiriku ning kalmistu. Kirikus oli 19. sajandi alguses reverendiks Lewis Way, keda kutsuti tänu tema rikkusele ning ettevõtlikkusele „Kuldseks Louis’ks“. Tema ning teiste rikaste inglaste algatusel ning rahastamisel rajati 1824. aastal soisele rannikule 2 meetri laiune jalutustee, mis sai alguse praeguse Albert I aia juurest (Jardin Albert Ier) ning kulges kuni Negresco hotelli praeguse asukohani. Tee ametlik nimi oli La Strada del littorale, kohalike suus aga Camin dei Angles, „Inglaste teerada“. 19. sajandi jooksul laiendati ning pikendati teed korduvalt, võeti kasutusele nimi „Inglaste promenaad“, 1862. aastal seati sisse öine valgustus.

Nizza legendaarse linnapea Jean Médecini juhtimisel antakse teele kuni Negresco hotellini tänapäevane nägu aastal 1931 ning seda käib avamas tollase Inglise kuninga George V vend, pärast sõda ehitatakse tänav välja selliseks nagu seda täna näeme kogu pikkuses.

Lennuväljaga kohakuti teisel pool promenaadi asuvad kaks huviväärsust – Phoenix’i park (Parc Floral Phoenix) ning Aasia Kunstide Muuseum (www.arts-asiatiques.com).

Esimene kujutab endast 1990. aastal rajatud ühte maailma suurimat, 22 meetri kõrgust ja 7 hektarit katvat kasvuhoonet, kus demonstreeritakse 2500 liiki taimi, samuti Vahemere asukaid. Ühele loodust armastavale inimesele on see kindlasti nauditav elamus, mis maksab kõigest paar eurot.

Aasia kunstide muuseumis saab tutvuda Hiina, Jaapani, India ja Kambodža kunstiga kiviajast kuni tänapäevani. Tuntud on hoone ka oma arhitektuuri poolest, mille autoriks on jaapanlane Kenzo Tange.

Sissepääs muuseumi on tasuta, nagu paljudes teisteski Nizza muuseumites.

Inglaste promenaadi valitsevad palmid ja vaade Inglite lahele (Baie des Anges). Palmide, aga ka Nizza aedade ning parkide eest hoolitsemine on kulukas. Palmid ise siin ei kasva, need on tarvis ette kasvatada, siis maha istutada ning nende eest hoolitseda. Ei ole ime, et kohalike valimiste ajal on heakorrakulud sageli tuline teema.

Sõites edasi mööda promenaadi jõuame kohakuti Sainte-Hélène’i linnaosaga. Kunstinautlejail on põhjust siia tagasi tulla, sest siin asub üks paljudest Nizza muuseumitest - omalaadsete hulgas kõrgesti hinnatud Anatoli Jakovsky Rahvusvaheline Naivistliku Kunsti Muuseum, mille ekspositsiooni kuulub üle 600 töö ja kuhu pääseb samuti tasuta.

Siinsamas lähedal, aadressil Inglaste promenaad 239 elas kuulus iiri päritolu ameerika tantsija Isadora Duncan. Ta oli kuulsaks saanud nn. vabatantsu edendajana, kelle looming on avaldanud mõju ka eesti tantsu arengule 1920. aastatel. Isadora elus oli kuulsuse kõrval ka palju traagilist – 1913. aastal uppusid tema kaks last Pariisis Seine’i jõkke, 1925. aastal sooritas esetapu tema abikaasa, vene poeet Sergei Jessenin.

14. septembril 1927 istus ta tol ajal moodsasse autosse Amilcar automehhaaniku Benoit Falchetto kõrvale kaelas pikalt lehviv sall. Auto ratas keris salli ümber võlli ning põhjustas Isadora Duncani surma.

Samal aastal oli ta jõudnud kirja panna oma mälestused raamatusse „Minu elu“. Ka surnuna tegi Isadora ajalugu – ta oli vahepeal võtnud endale Nõukogude kodakondsuse ning tema testament oli esimene Nõukogude kodaniku testament, mida ameerika juristidel tuli tunnustada.

Järgnevalt jõuame Magnani linnaossa, kus asub taas üks tuntud Nizza muuseume – Kaunite Kunstide Muuseum (Musée des Beaux-Arts, sissepääs tasuta, www.musee-beaux-arts-nice.org). Hoonet asus rajama vene vürstinna Jelizaveta Kotshubei 1878. aastal, lõpetas selle ameeriklane James Thompson. 1925. aastal ostis hoone ära Nizza linn muuseumi tarvis. Kõrvuti flaami kunsti, fovistide, Monet’ ja Sisley’ga eksponeeritakse siin kohaliku kunstniku Alexis Mossa akvarelle. Paraku on see kunstnik tuntud mitte niivõrd oma kunsti tõttu, kuivõrd oma panuse pärast Nizza karnevali arengusse.

Katoliiklikes maades on tänaseni kombeks kevadise paastu algust tähistada uhkete pidustustega - karnevalidega. Sõna ise tuleb ladina keelest ja tähendab lihast loobumist. Karnevali Nizzas mainitakse esmakordselt 1294. aastal. Praegune karneval (www.nicecarnaval.com), mis toimub vastlate ajal ning kestab kaks nädalat, loeb oma ajalugu19. sajandist. Karnevali keskseks sündmuseks on karnevali rongkäik, mis saab alguse Masséna väljakult ning kulgeb mööda Inglaste promenaadi. Selles osaleb 20 dekoreeritud liikuvat alust, 150 nn. suurt pead, mis on seest valgustatud ja hulgaliselt kostümeeritud linlasi. Alexis Mossa teeneks ongi nende liikuvate aluste sisseviimine Nizza karnevali rongkäiku. Igal aastal külastab Nizza karnevali umbes 1,2 miljonit huvilist ning see kuulub maailma tähtsaimate karnevalide hulka.

Kaunite Kunstide Muuseumi kohal asub Saint Philippe’i küngas. Seal asuvas villas suri 24. aprillil 1865 20-aastasena vene keisri Aleksander II poeg, troonipärija suurvürst Nikolai Aleksandrovitsh ratsaõnnetuse tagajärjel saadud vigastustesse. Leinavad vanemad ostsid villa ära, lammutasid selle maha ning rajasid selle kohale kabeli poja mälestuseks.

Oleme jõudmas Nizza kesklinna ning meie ees paistab juba Negresco hotelli (www.hotel-nergresco-nice.com ) kuppel. Henri Negresco (1868-1920), Bukaresti kõrtsmiku poeg, lahkus kodust 15 aastaselt, et Euroopas õnne otsida. Pariisist tõi tee ta Monacosse, sealt Nizzasse, kus temast sai kasiino direktor. Ta oli kogunud tuntust nii kroonitud peade kui ka rahamaailma vägevate hulgas. Tal oli unistus – rajada maailma kõige uhkem hotell. Enne töö kallale asumist külastas ta tolleaegseid kuulsaid hotelle, et malli võtta. Hotelli otsustas ta ehitada linnast välja mere äärde, mis oli tol ajal tavatu, sest inimesed ei käinud 20. sajandi alguses puhkamas selleks, et rannas lebada või ujumas käia. Tähtsad olid jalutuskäigud ning seltsielu. Ehitustööd algasid 1910 ja hotell avati 1912. Hotelli kupli on projekteerinud Gustave Eiffel, Kuningliku salongi lühter koosneb 16000 kristalldetailist, marmorpõrandat katab maailma suurim, 375 m2-ne vaip. Peagi algas I maailmasõda ning hotelli seati sisse hospidal, 1950ndatel see restaureeriti. Henri Negresco ise suri Pariisis 1920. aastal vähki suhteliselt vaesena, tema hotell on aga muutunud legendiks. Üks tass kohvi hotell Negrescos oleks hea mõte, mis te arvate?

Negresco hotellist järgmine hoone – kaunis palee roheluses – peidab endas Nizza Ajaloo- ja Kunstimuuseumit. Palee pärandas linnale Nizza ühe kuulsama poja Jean-André Masséna (1758-1817) lapselaps 1918. aastal ning seda kutsutakse Massena paleeks. Jean-André ise oli Napoleoni kuulsamaid kaasvõitlejaid, keda auastmelt loeti kohe järgmiseks pärast Napoleoni ennast. Ta oli sündinud poepidaja perekonda, läinud 13-aastaselt laevapoisiks maailmamerd avastama ning ühinenud Prantsuse armeega.

Ta kuulus sellesse õnnelikku põlvkonda, kelle jaoks Prantsuse revolutsioon avas tee kõrgustesse, millest

nende isad ei võinud unistadagi. Napoleoni saja päeva ajal jäi Masséna neutraalseks ning suri 1817. aastal Pariisis. Kodulinn Nizza aga ei ole teda unustanud - tema järgi on nimetatud linna peaväljak.

Muuseum on tasuta ning seal saab hea ülevaate sellest, milline nägi Nizza välja enne kui Louis XIV tema kindlustused maha lammutas ja turistid linna oma näo järgi kujundama hakkasid.

Järgmine oluline hoone Inglaste promenaadi ääres on 1920. aastatel rajatud Vahemere palee (Palais de la Mediterranée), millest tänaseks on alles ainult fassaad, selle taga aga pesitseb hiljuti avatud hotell ning ärikeskus.

Me oleme jõudnud linna südamesse. Mere äärest suundub kirde suunas roheliste parkide vöönd. Need asuvad Pailloni jõe sängi kohal, jõgi ise on viidud maa alla. Kõigepealt hakkab silma monument, mis sarnaneb veidi „Russalkaga“. See on nn. Sajandi monument, mis tähistas kunagi saja aasta möödumist Nizza esimesest liitmisest Prantsusmaaga 1793. aastal. Monument õnnistati sisse 1896. aastal ja kurjad keeled teavad rääkida, et Adamson olevat „Russalka“ loomisel siit eeskuju saanud. Oli kuidas oli, igatahes Adamsoni monument on kaunim!

Park selle taga kannab aastast 1914 nime Albert I aed (Jardin Albert 1er) Belgia kuninga auks. Pargis asub Roheline teater ning veel üks sajandit tähistav monument - see on arhitekt Bernard Venet’ kaar, mis asetati murule 1988. aastal tähistamaks 100 aasta möödumist nimetuse „Côte d’Azur“ sünnist.

Pargi taga avaneb linna peaväljak - Massena väljak. Kuigi selle hoonestus tahab järgi aimata ranniku ajaloolist arhitektuuri nii vormi kui värvi järgi, rajati väljak alles 19. sajandil. Väljakust lõuna poole jääb vanalinn. Meie liigume hetkel siiski edasi mööda rohelist vööndit. Teisel pool väljakut asub amfiteatri taoline plats nimega Forum, kus võib kohalikke noori lustimas näha ning selle taga purskkaevude väljak. Need purskkaevud sümboliseerivad Päikesesüsteemi ning loomulikult kõige võimsam, eraldi seisev neist ongi Päike ise! Purskavad need aga vee kokkuhoiu mõttes harva, enamasti nädalalõppudel ning õhtuti.

Järgmises rohelise vööndi osas näeme keset platsi monumenti – see ongi kuulus väejuht Jean-André Masséna, kelle üle Nizza nii uhke on.

Edasi aga tuleb terve kompleks tähtsaid kultuuriasutusi, mida kutsutakse kokkuvõtlikult Promenades des Arts, „kunstide promenaad“. Esimene neist on Nizza teater (www.fnn.fr), mis avati praeguses hoones 1989. aastal. Järgmises hoones asub veel üks ja ilmselt kõige tähtsam Nizza muuseumitest – Kaasaegse Kunsti Muuseum (Musée d’Art Moderne et d’Art Contemporain, MAMAC, (www.mamac-nice.org). Muuseum avati 1990. aastal ja selles eksponeeritakse kunsti, mis loodud alates 1960. aastatest. Muuseumi ekspositsioon on omas vallas tõeliselt esinduslik (vaata veebist) ja sellega tutvumine muuseumis on taas kord tasuta. Siit leiate ka Nizza enda kuulsa poja, „harimata ja suurusehullustuses unistaja“, Yves Kleini tööd.

Kaasaegse Kunsti Muuseumi tornide taga asuvas hoones asub Nizza Luis Nucera raamatukogu, mis avati 2002. aastal. Hoone teises otsas asub omapärane monument „Pea ruudus “ (La Tête au Carré), kunstniku Sasha Sosno looming. Iseenesest huvitav monument, kuid mitte ainult. Selle kuju sees asuvad raamatukogu administratsiooni ruumid.

Kui Nizza teatri juurest paremale pöörata, oleme jalgade alla võtnud tee sadamasse.

Kõigepealt satume Garibaldi väljakule (place Garibaldi). Giuseppe Garibaldi, värvika elulooga mees, kes sai kuulsaks Itaalias ja Ladina Ameerikas, sündis samuti Nizzas. Sellelt väljakult algab linnaosa, kuhu Nizza, murdnud 18. sajandil välja vanalinna piiridest, edasi arenes. Kohe paremat kätt näete mereandide restorane, kuulsaim neist Cafe de Turin. Tegelikult pole siin vahet, kas kuulus või mitte, siin saate ellu viia oma unistuse – süüa austreid, mere- jõe- ja rannakarpe. Hea on see, et keelt pole vaja osata. Karbid on kenasti letile ritta laotud, hind juures. Suurema seltskonnaga minnes oleks kaval teha nii, et igaüks tellib ise moodi karbid, nii saab hea ülevaate. Kui karbid on söödud, tasub kaaluda järgmist kangelastegu – te ei ole veel söönud merisiilikuid (prantsuse keeles - „oursin“), neid samu, mis mõnedes randades puhkajatele tuska valmistavad. Siin on võimalus neile kätte maksta! Seda kõike on mõistlik teha õhtul pimedas, praegu aga jalutame edasi.

Garibaldi väljaku vastaskülje keskelt saavad ühest punktist alguse kaks tänavat. Vasakpoolne kannab nime rue Bonaparte.

Napoleon Bonaparte väisas Nizzast esimest korda 1793. aastal veel täiesti tundmatu suurtükirügemendi kaptenina. Järgmisel aastal, selja taha oli jäänud juba kuulsusrikas Touloni vallutamine rojalistidelt, tuleb ta tagasi juba suurtükiväe komandörina ning asub elama majasse number 6 Bonaparte’i tänavas. Selleks korraks on ta juba piisavalt kuulus, et tema kohta liiguksid jutud. Nimelt teati rääkida, et Napoleonil oli romaan majaperemehe tütre Emiliaga. Siiski, Emilia oli sel ajal vaid 10 aastane, nii et kui romaan üldse oli, siis ilmselt tüdruku emaga.

Garibaldi väljak tuleb Napoleoni ellu veel kord tagasi. 1796. aastal saabub Napoleon Nizzasse juba Itaalia armee ülemjuhtajana. Just siin, Garibaldi väljakul, korraldas ta kuulsa vägede - või õigemini selle, mis vägedest alles oli jäänud - ülevaatuse. Tema ees seisid mehed, kes olid halvasti varustatud, kellele polnud kuude kaupa palka makstud, kes pidid sageli endale toitu varastama, et süüa. Sõdurid võtsid ta vastu vaenulikult, kutsudes tema soengut ja teda ennast „koera kõrvadeks“. Napoleon peab sellest massist taas armee looma ja ta saab sellega hakkama!

Teine, parempoolne tänav, rue Cassini, viib meid Lympia sadamasse. Praegune sadamapiirkond on oma ilme saanud samuti 18. sajandil. Sadamas võiks endale ühe õhtusöögi korraldada - see on ainuke koht Nizzas, kus restoranid asuvad merepiiri läheduses. Sadamast paremale jääb järsk küngas, mis õhtuti on kaunilt valgustatud. See on Collin de Chateau, meie keeli Linnamägi, kus kreeklastel oli akropol ja keskajal võimas kindlus.

Veidi rohkem kui 300 aastat tagasi kaunistas küngast uhke kindlus, mida kroonis kõrge torn, ehk nagu siinkandis öeldakse, „donjon“. Torni tipus oli lipp, millel uhke kroonitud kotkas toetab oma jalad kolmele merest tõusvale mäele - Nizza vapp. Siis aga tuli oma vägedega linna all Prantsuse kuningas Louis XIV.

Mitme piiramise ja linna vallutamise tulemusena lammutati 18. sajandi alguses maha Nizza kindlustused, sealhulgas ka künkal asunud kindlus. Jääb üle ainult imestada kui põhjalikult see töö tehtud on!

Kõigepealt satume teiega Chateau kalmistute ligi. Neid on siin kolm: katoliiklaste, juutide ja protestantide kalmistu. Kõige huvitavam on muidugi katoliiklik kalmistu, mis sarnaneb kunstimuuseumi skulptuuride hoidlale. Maitse üle võiks ehk küll viriseda, kuid koguse üle kindlasti mitte. Kõige kõrgemad monumendid ei kuulu, muide, kindralitele või kroonitud peadele, need kuuluvad 18. ja 19. sajandi ärimaailma tegelastele, kes tundsid põletavat vajadust näidata kõigile, kui rikkaks nad on saanud.

Siia on maetud Aleksandr Herzen ja tema abikaasa ning Giuseppe Garibaldi ema ja abikaasa. Kui soovite neid haudu leida, pöörduge mõne kalmistu töötaja poole, nad osutavad meeleldi Teile õige suuna.

Kalmistute juurest suundume kaskaadi juurde. Tegemist on kunstliku kosega, mis on rajatud kindlustorni varemetele. Künka keskosast leiame veel kunagi siin asunud katedraali varemed ning muistiseid kreeka-rooma ajastust. Kreekapärased mosaiigid kõnniteedel on loomulikult kaunid, kuid kaasaegne looming, mitte kreeklaste kätetöö. Kogu küngast katab mõnus varjuline park. Paremalt poolt näeme vaateid vanalinnale ja Inglaste promenaadile. Alles siit on näha kui pikk on Inglaste promenaad! Tormise ilmaga muutub merejumal eestlaseks ning värvib mere must-sini-valgeks. Sügavamad veed eemal on mustjad, siis tuleb riba sinist vett ning lai rant valget vahtu vastu randa.

Künka jalamit pidi kulgeb Inglaste promenaadi pikendus – Ameerika Ühendriikide kaldapealne (Quai des Etats-Unis). Lähme üle tee ja naudime vaadet rannaribale. Siit saab alguse pikk randade rida, mis lõpeb alles lennuvälja piiril. Rand Nizzas on kivine, sellised ümmargused rusikasuurused kivid. See ei ole suur probleem, sest kogu ranna pikkuse ulatuses vahelduvad tasulised rannad tasuta randadega. Tasulistes randades on lamamistoolid (ca 10 eurot päev), tasuta randades peab ise välja mõtlema, millel lamada. Rannad (prantsuse keeles „plage“) ei ole sageli mitte ainult päevitamiseks – siin pakutakse ka muid tegevusi. Mida aga Prantsusmaa randades ei ole – need on riietumiskabiinid, seega saunalina on Nizza rannas meile vajalik.

Meie veel randa ei lähe. Pöörame pilgu tagasi künka poole ning leiame selle alt hotelli Suisse. Helilooja Hector Berlioz oli 1831. aastal Itaalias, kui kuulis, et tema mõrsja on ta maha jätnud, et abielluda kellegi teisega. Berlioz otsustas minna tagasi Pariisi, et tappa truudusetu neiu. Siiski, jõudnud Genuasse, püüdis ta hakatuseks iseenda ära tappa. See ei õnnestunud. Lõpuks jõudis ta Nizzasse. Olles võlutud koha ilust ning kliima mahedusest, üürib ta endale toa majas, mis asus hotelli Suisse koha peal. Ja näe imet - eluisu tuli tagasi! Ta hulkus ümberkaudsetes metsades, mererannas, kirjutas avamängu „Kuningas Lear“ ning veetis oma elu ühed kaunimad päevad. Kuid Nizza oli sel ajal veel piirilinn! Politsei ei uskunud, et helilooja hulgub ringi selleks, et kirjutada muusikat ning ta võeti kinni. Liiga õnnelikud inimesed on alati tundunud veidi kahtlastena! 1844. aastal tuli Berlioz tagasi ning leidis endale korteri Bellanda tornis, viimane külastus 1868. aastal jäi pooleli järsult halvenenud tervise tõttu.

Künka alla on ennast sisse seadnud vanalinn. Suundume sinna. Vastu Ameerika Ühendriikide kaldapealset näeme rida madalaid, kontoreid meenutavaid maju. Siin kunagi asusidki kaubakontorid, praegu on kohad sisse võtnud poed ja söögikohad. Mõned söögikohtadest, näiteks aasia restoranid on ühed odavamad selles piirkonnas. Siit võib leida ka rulluiskude ja muude liikumisvahendite laenutuse. Inglaste promenaad on koht, kus jalutatakse, aga ka sõidetakse ruladega, jalgratastega ja rulluiskudega. Sellega tegelevad kõik lapselastest kuni vanaisadeni.

Pöörame kangi alt sisse vanalinna ja satume väljakule nimega place Charles Félix. Siin pidas Henri Matisse oma korterit 17 aastat. Väljakust vasakule jääb Cours Saleya. Siin loodi 1897. aastal esimene lilleturg Euroopas, kus tegeldi ka hulgimüügiga. Seetõttu kutsutakse Nizzat sageli ka „lillede kuningannaks“. Juba hommikul kell 4 kogunesid müüjad, ostjad ja vahendajad. Ostetud lilled pakiti hoolikalt sisse punutud korvidesse ning saadeti rongidega laiali mööda Euroopat. 1904. aastal ostis kaks autotäit lilli ka Nikolai II ning saatis need Peterburi. 1965. aastal kolis hulgimüügi turg eeslinnadesse, kuid jaemüügi turg töötab siin tänaseni. Osa väljakust võtab hommikuti enda alla juurvilja- ja puuviljaturg. Prantsusmaal on turgudel hinnad kõrgemad kui marketites, kuid ka kaup värskem ja maitsvam.

Õhtul muutub väljak Nizza suurimaks restoraniks. Nagu maa alt võetakse välja platsi jagu toole ja laudu.

Kui soovite vanalinnas õhtustada, aga seda võiks kindlasti teha, siis otsige restoran, millelt leiate sildi „cuisine nissard“ – „kohalik köök“. Seda silti ei jagata mitte niisama ja kõigile. Üks toit, mida peaks siin kindlasti sööma ja hiljem kodus kasutusele võtma on Nizza salat (salade Niçoise). See on köögiviljasalat, millele on juurde lisatud keedetud muna, tuunikala ja anšoovised, loomulikult ka oliivid. Mida võiks veel süüa? „Socca“ – kikerherne jahust ja oliiviõlist küpsetatud suur pannkook, „pissaladière“ – sibulate, anšooviste ja mustade oliividega küpsetatud kook (tõeline Riviera maitse), „ratatouille“ – koos praetud ja küpsetatud tomatid, paprikad, suvikõrvitsad, baklažaanid, sibulad ja küüslauk ning võis küpsetatud suvikõrvitsa („courgettes“) õied. Enamike restoranide menüüd on mitmes keeles ning Rivieras oskab ka enamik teenindajaid muidki keeli peale prantsuse keele. Jookidest võiks valida proovimiseks kohaliku Côte de Provence’i Rosé, mida peetakse Prantsusmaa üheks paremaks roosaks veiniks. Vanalinna restoranid ja kõrtsid on erilised ning siin võib juhtuda ka väga erilisi asju. Vahetult peale I maailmsõja puhkemist septembris 1914 leidis näiteks prantsuse poeet Guillaume Apollinaire Da Bouttau kõrtsist oma elu armastuse, keda ta hiljem poeemides Lou’ks kutsus.

Cours Saleyalt paistab suursugune sammastega hoone - hertsogite palee, kus praegu resideerib departemangu juhtkond. See rajati Savoia hertsogite residentsiks. Tema kõrval asub kohtumaja õhtuti rahvarohke place du Palais ääres. Ka see väljak on mõnus koht õhtu veetmiseks – toidu kõrvale saab näha kõikvõimalikke ametlikke ja mitteametlikke esinejaid. Teisel pool väljakut asub rue de la Préfecture. Sellel tänaval majas 23 elas ja suri suur viiulimeister Nicolo Paganini. Kui oli tunda, et surm lähedal, saadeti Püha Reparata katedraali vaimuliku Caffarelli järele, et surijalt viimne pihtimus vastu võtta. Paganini ei olnud aga elu jooksul usulisi kohustusi kuigi tõsiselt võtnud ning ka selle vaimulikuga läks ta riidu. Nii surigi Paganini 27. mail 1840 ilma vajalike ettevalmistusteta. Siit mured alles algasid – Nizza piiskop Galvano keelas Paganini matmise kristlikule kalmistule. Majaomanik lasi tema surnukeha balsameerida ning hoidis seda oma valdustes. Kirst rändas läbi Villefranche’i ja Genua kuni lõpuks kirik andestas viiulimeistrile ning 1876. aastal toimusid matused Itaalias, Parmas.

Liikudes sügavamale vanalinna südamesse, leiame majade vahele surutuna väikese väljaku äärest linna peakiriku - Püha Reparata katedraali. Püha Reparata elas 3. sajandil Palestiinas ning langes legendi järgi keiser Trajanuse ajal kristlaste taagakiusamise ohvriks. Ta visati tulle, kuid leegid ei suutnud teda tappa. Igati õige pühak kuuma päikesega ranniku jaoks! Lõpuks Reparata siiski hukkus - tal raiuti pea maha.

Vanalinna kirdenurgas asub Püha François torn ja sellest mitte kaugel sama nimega väljak. Seal kaubeldakse teisipäeva ja pühapäeva hommikuti värske kalaga.

Tuleme tagasi Cours Saleyale ning liigume läbi lillede (Marché aux Fleur) St. François de Pauli tänavat pidi vanalinnast välja. Selle tänava äärest leiate Charles Garnier ehitatud Nizza ooperiteatri hoone, mis aga jääb alla sama arhitekti kuulsatele teostele Pariisis ja Monacos. Ka see tänav on näinud kuulsusi elamas – majas 26 elas Friedrich Nietzsche ja majas nr. 2 Napoleon, kui ta juba vägede ülemjuhataja ametit pidas.

Jalutame tagasi Massena väljakule. Siin elas helilooja Pjotr Tshaikovski koos sõbra krahv Šilovskiga.

Oma teise visiidi ajal 1877. aastal ravis ta nii nagu Berliozgi 40 aastat varem, oma isikliku elu haavu. Ta jalutas ringi mööda rannikut ning lõpetas ooperi „Jevgeni Onegin“.

Massena väljakult suundub sirge tänav loode suunas – see on Nizza peamine äritänav avenue Jean Médecin, mis viib peaaegu otsejoones raudteejaama juurde. Raudtee lähistel on ka linna odavamad, enamasti aasia toitu pakkuvad söögikohad. Meie jaoks on piirkonnal oma sõnum - mõni kvartal raudteejaamast lääne poole sündis Tallinna esimene mittesakslasest linnapea Erast Hiatsintov, kes pidas linnapea ametit 1905. aastal.

Massena väljakult saab alguse jalakäijate tsoon, mis läheb mööda rue Massénat ja rue de France’i vasakule. Siit leiate taas suure hulga söögikohti ja tänavakunstnikke. Jalakäijate tsooni alguses on söögikohad ehk veidi kallimad, tagapool, eriti nendel tänavatel, mis vasakule ära pööravad, lihtsamad ja odavamad. See on koht, kus hea õhtut veeta, kas lauas istuda või lihtsalt ringi jalutada.

Kui jalutada otse kuni jalakäijate tsooni lõpuni, satume kunagise 18. sajandi inglaste koloonia südamesse. Siia paigutatud Marmorrist on pühendatud Nizza konverentsile 1538. aastal, kui siin kohtusid paavst Paul III, keiser Karl V ning Prantsuse kuningas François I.

10. oktoobril 1731 toimus siin Devonshire’i hertsogi lord Cavendishi peres õnnelik sündmus - sündis poeg, kellele pandi nimeks Henry. Oli sündinud mees, kes määras Maa massi, tegi kindlaks õhu ja vee koostise ning avastas vesiniku – see oli inglise füüsik ja keemik Henry Cavendish. Siin asuvas Inglise kirikus teenis „Kuldne Louis“, kelle algatusel asuti rajama Inglaste promenaadi.

Marmorristi väljak oli oluline ka Napoleoni elus. Siin toimus tema Itaalia armee viimane rivistus enne asumist kuulsusrikkale teele Itaalia suunas, siit algas Napoleoni teekond keisriks.

Ring Nizzale ei ole veel siiski peale tehtud. Linna kohale asuvale künkale rajasid roomlased kunagi oma linna Semenelumi. Täna kutsutakse piirkonda Cimiez’ks. Siit leiate mõned rooma hoonete varemed ning ka sellele pühendatud muuseumi, mis aga ei ole kindlasti piirkonna tähtsamad vaatamisväärsused.

Teel Cimiez’sse asub Marc Chagalli muuseum (www.musee-chagall.fr).1972. aastal avatud muuseumis eksponeeritakse Chagalli 17 vitraaži üldnimetuse all „Piiblisõnum“, mis olid algselt mõeldud kabeli jaoks Vence’is, Nizza läänepoolses eeslinnas. Muuseumis on ka kunstniku muid töid, mis ta pärandas Prantsusmaale, oma teisele kodumaale.

Cimiez künkal leiate teise nauditava muuseumi – Henri Matisse’i muuseumi (www.musee-matisse.fr), mis asub kaunis villas, kus oli kunstniku ateljee. Cimiez künkale kolis Matisse vanalinnast 1938. aastal elades endale ostetud korteris endises hotellis.

Cimiez oli ka maailma ühe kuulsaima valitseja – Inglise kuninganna ja India keisrinna Victoria lemmikkoht, kus ta elas talviti aastatel 1895-1899. 1897. aastal avati tema jaoks ehitatud 400 toaga Excelsior Hotel Regina. Tema ruumid asusid läänetornis. Mälestusmärk kuningannale asub Cimiez puiestee lõpus.

Esimene tutvus Nizzaga on tehtud. Kui võtate kõik mainitu läbi käia, varuge 3 päeva aega, sest, ma loodan, et vahepeal käite ennast Inglite lahes ka vette kastmas.

Õhtud Nizzas on kaunid. Suvel loojub päike kella 9 ajal. Pehme tuul merelt, soojus, mis on jõudnud juba naha vahele, loob sama turvalise tunde nagu vanaema ahju juures maal, meeldivad ja rõõmsad inimesed ümberringi. Tulge välja Inglaste promenaadile, nautige rahvast ja noorte etteasteid, mida promenaadil õhtuti rohkesti pakutakse. Ärge kartke olla õnnelik, sest Nizza ei ole enam piirilinn ning keegi ei hakka Teid kahtlustama nagu Berliozi ajal!

Ka hommikud on Nizzas ilusad ja kuidagi eriliselt lootusrikkad. Päike on kusagil 6 paiku tõusnud ning asunud taevast helesiniseks värvima. Taamalt kostavad hommikuste toimetuste helid, mis ei ole pealetükkivad. Valgus on kuidagi selge ning isemoodi läbipaistev.

On aeg teha plaane rännakuteks mööda rannikut. Kui Te olete Rivieras grupireisil, pole Teil suuremat muret – buss antakse ette, muudkui istu sisse ja sõida kaasa. Kui olete omal käel seiklemas, siis on kaks võimalust: kas rendite auto või otsite võimalusi kasutada ühiskondlikku transporti, peamiselt on soovitav kasutada rongi.

Rongid kurseerivad südaööni ning raudteejaamad asuvad kõikjal kesklinnas või selle vahetus läheduses. Üks ots maksab 3-5 eurot ning Nizzast Cannes’i sõidab rong näiteks 40 minutit, Monacosse 20 minutit.

Jumal (õigupoolest küll kreeklased jumala ülesannetes) on Nizza paigutanud huvitavasse kohta: Nizzast ida poole tulevad Mereäärsed Alpid vastu merd, kukkudes järskude nõlvadena otse merre ning jättes inimestele väga kitsad ribad oma elamise sisseseadmiseks. Nizzast lääne pool aga taanduvad mäed veepiirist eemale andes ruumi laugetele orgudele ning tasandikele.

Alustame rannikuga tutvumist Nizzast lääne poolt. Kohe linna piiri taga, 9 km Nizza keskusest teiselpool Vari jõge asub linnake nimega Saint Laurent du Var. Ehk majutute hotellis just siin? See on arukas mõte. Hotellid asuvad siin vahetult rannas või mõnikümmend meetrit rannast, siin on lihtsam leida ka parkimiskoht autole, hotellide lähedal asub kaubanduskeskus „CAP 3000“ (www.cap3000.com), kus saab end sobiva hinna eest igapäevasega varustada. Siin on raudteejaam hotellidele lähemal kui Nizzas ning rannad on paremad.

Linnake on üpris iidne, oli roomlastele tuntud Castrum Agrimontise nime all. Rannaäärne ala on 20. sajandi turismibuumi poolt loodud. Linnal on ka väike ajalooline süda. Kui minna paar kilomeetrit raudteejaamast põhja poole, leiate ootamatult eest paar kvartalit keskaegset linna.

Esimene suurem linn lääne suunas on Antibes. Seda, samuti kreeklaste poolt 4. sajandil e.Kr. asutatud linna ei maksa mingil juhul vahele jätta. Siin on kõige rohkem säilinud kadunud aegade hõngu. Säilinud on osa linnamüürist, mida mööda saab lausa jalutada, kunagi Grimaldidele kuulunud kindlus, kus praegu töötab Picasso muuseum ning Louis XIV kuulsa inseneri Vaubani poolt kohendatud kindlus Fort Carré.

Siin on elanud Pablo Picasso, Max Ernst, Graham Greene.

Kui linna siseneda vana sadama juures asuvatest väravatest mööda Aubernoni tänavat, satute turule. See on ranniku meeldivamaid turge. Eriti suur valik on siin kõikvõimalikke marineeritud oliive, mida saab ka soovi korral proovida. Ka see turg muutub õhtul restoraniks. Turult vasakule treppidest üles minnes leiate Grimaldide kindluse, kus asub Picasso muuseum (www.anibes-juanlespins.com). Peale Picasso tööde leiate sealt ka Jean Cocteau, Joan Miro ning Max Ernsti töid. Muuseumist mööda treppi allapoole asub linna peakirik, mis väärib tähelepanu üksi seetõttu, et on pühendatud ühele väga olulisele asjale – Patuta Eostamisele ning tänav, mille ääres kirik asub, kannab eostamise peategelase, Püha Vaimu nime. Kui soovite ülevaadet kohaliku elu-olu arengust, külastage Musée de la Tour’i, kus muu hulgas eksponeeritakse igasuguseid vanu olmeesemeid ning rahvariideid. Päris huvitav muuseum. See asub Picasso muuseumist vaid kvartali kaugusel.

Antibes’i rand asub kohe linnamüüri taga, nii et üks suplus ning veidi päevitamist ei ole kaugel.

Linnast lääne poole jääb Cap d’Antibes – Antibes’i neem. See on ranniku luksuslikemaid kohti, kus on elanud Jules Verne, George B. Shaw, John Kennedy, Charlie Chaplin, Marlene Dietrich ja Madonna.

Antibes’iga algab see osa rannikust, mida võiks tinglikult kutsuda „Côte de Picasso“. Pärast II maailmasõda otsustas Picasso end rannikule sisse seada, kõigepealt elas ta Golfe-Juanis, külas Antibes’ist lääne pool, seejärel pottseppade linnas Vallaurisis ning suri Picasso Mougins’is, veidi põhja pool. 1946. aastal seadis ta endale sisse stuudio Grimaldide kindluses, kus praegu muuseum asub.

Läänepoolne osa Antibes’ist kannab nime Juan-les-Pins. Männikud piiravad kaunist 2 km pikkust liivaranda, mille avastasid 1920ndatel ameeriklased ning tõid siia koos jazz muusikaga rajude pidude traditsiooni. See rand on üks demokraatlikemaid rannikul ning meelitab ligi keskmiselt nooremat rahvast kui teised piirkonnad.

Juan-les-Pins asub Golfe-Juani lahe ääres. See laht on läinud ajalukku. Just siia maabus Napoleon 1. märtsil 1815 600 mehega, kui ta põgenes Elbalt ning alustas oma 100-t päeva. Ta liikus siit edasi mööda teed N85, mis kannab täna uhket nime „Route Napoleon“ Grenoble’i poole. See on Euroopa üks kaunimaid Teid, tunnustatud nii moto- kui jalgrattaturistide poolt (www.route-napoleon.com).

Kohalikud lõbustavad ennast sellega, et vaidlevad, millist tänavat pidi keiser teele asus. Päris huvitav oleks ju teada. Ainult et aastal 1815 ei olnud siin tänavaid, Napoleon maabus tühjale rannikule.

Golfe-Juan moodustab ühe linna 2 km põhja pool asuva Vallaurisiga. Siin valmistati keraamikat juba rooma ajastul, kuid 20. sajandil hakkas traditsioon hääbuma. Päästerõngana saabus kohale Picasso, kes pärast sõda oli maailmas tohutu kuulus. Räägiti, et ameeriklased käisid Euroopas vaatamas kolme „P-d“: Pariisi, paavsti ja Picassot. Ta elas siin 1948-1955 koos Françoise Gilot’ga, Picassost sai linna aukodanik. Kõik tähtsam keskendub peatänava avenue Georges Clemenceau ümber. Selle tänava ääres on enneolematu arv poode, mis kõik kauplevad keraamikaga. Siit leiate traditsioonilist keraamikat, Picasso ajastu motiividega ning kaasaegset autorikeraamikat. Ärge esimestes poodides ostma hakake, seal on hinnad veidi kõrgemad kui tänava südames. Igal juhul leib iga keraamiklembene inimene endale siit midagi meeldivat, ja mis veel tähtsam, ka kasulikku. Tänava lõpus on plats, kus hommikuti peetakse turgu. Keset platsi seisab Picasso kingitus linnale – skulptuur L’Homme au Mouton („Mees lambaga“). Nii mees kui lammas on täiesti äratuntavad. Platsi äärest leiate ka vana kindluse, kus on taas kord muuseum. Linna enim külastamist vääriv koht on aga hoopis Galerie Madoura (www.madoura.com), kus Picasso õppis Georges ja Suzanne Ramie käe all pottsepatööd. Neile jäi ka õigus tema töid reprodutseerida.

Aitab keraamikast, aitab Picassost! Aeg on pöörduda 20. sajandi valitseva kunstiliigi – filmi poole ning sõita Cannes’i – tähtede linna.

„Canne“ tähendab pilliroogu, mida leidus siin hulganisti, kui siia rajati rooma kindlustus Castellum Marsellinum. XI sajandil leiame siit kaluriküla nimega Portus Canuae. Linna varasest ajaloost annab meile tunnistust künka otsas seisev vana linnaosa Le Suquet koos väikese kindlusetorni ning Lootuse Jumalaema kirikuga. Lühikese jalutuskäigu tasuks sinna teha, kuid pikemaks uurimiseks seal eriti materjali pole.

Küla saatus muutus aastal 1834. Suurbritannia lord-kantsler Henry Brougham oli teel puhkusele Nizzasse. Tee peal jõudsid temani teated koolerapuhangust Nizzas ning lord otsustas endale teise koha puhkamiseks leida. Selleks sai kaluriküla Cannes. Aastaks 1870 oli linnas juba 34 hotelli ning 215 villat.

Teine tähtis asi, mis muutis linna igaveseks oli Cannes’i filmifestivali sünd. Esimene festival pidi toimuma 1939. aastal ja see oli planeeritud protestifestivaliks Veneetsia vastu, kus olid totalitaarsed riigid jämeda otsa enda kätte võtnud. Sõja tõttu jäi see ära.

Esimene festival avati 20. septembril 1946. 1955. aastal anti esmakordselt välja peaauhinnana Kuldne Palmioks. Festivali arengust vaadake lisa www.festival-cannes.fr, Veneetsia festival oli aga endiselt liider.

Kõik muutus pärast seda, kui Monaco prints Rainier ja Grace Kelly kohtusid filmifestivalil aprillis 1955. See, et monarh seadis avalikult sisse suhted näitlejannaga, oli tol ajal veel ennekuulmatu uudis. Cannes sattus uudiste keskpunkti. Ja kas sa näed, monarhi armuloo kõrval seisis äkitselt täies hiilguses maailma pressi keskpunktis ka Cannes’i filmifestival ning sinna ta jäigi, seljatades Veneetsia oma tähtsuselt. 1956. aastal lõppes armulugu õnnelikult abielusadamas, andes Cannes’i ja Monaco glamuurile tohutu veenvuse. Sellest loost võitsid mõlemad, nii Cannes’ kui ka Monaco, sest printsess Grace kuulus nende daamide hulka, kes oskasid kõmu elegantselt millekski kasulikuks pöörata.

Cannes’i elu arteriks on kaunis Croisette’i bulvar, mille ääres asub ka linna kuulsaim hotell Carlton. Bulvari alguses kõrgub 1982 avatud Festivalide ja Kongresside Palee, mida kohalikult „punkriks“ kutsuvad. Palee ja selle ees seisva väljaku ümbert leiate näitlejate käejäljed.

Teisel pool paleed on jahisadam. Siin peetakse rahvusvahelist jahtide näitust, mis omal alal samuti maailma tähtsamaid üritusi. Jahisadama vastasküljelt leiate laevasadama, kust saab sõita taamal paistvatele Lerini saartele. Nende saarte rolli kristlikus ajaloos on raske üle hinnata, asusid need ju teel Rooma. Sainte-Marguerite’i saare kindluses oli vangis Louis XIV ajal aastatel 1660-1690 salapärane Raudne Mask.

Aitab lugudest ja tähtedest! Cannes’is on ühed parimad Riviera liivarannad, aeg minna randa! Restoranide ning poodide tänavad asuvad kohe teisel pool jahisadama ääres laiutavat väljakut.

Kuigi Prantsusmaa kokanduse pealinn on Lyon, asub siinsamas Cannes’i lähistel väike linnake, mis on sama kuulus kokkade poolest. See on linn, kus elas viimastel eluaastatel ja kus suri Pablo Picasso – Mougins. Festivalipäevade ajal käivad Mougins’is kinomaailma vägevad lepinguid sõlmimas ning parimaid roogasid maitsmas. Kuulsaim restoranidest on Moulin de Mougins (www.moulindemougins.com) – eelaroad 30-45 eurot, kalaroad 45-96 eurot, magustoidud 20 eurot. Aga millised road ning tehtud tõeliselt kuulsate kokkade poolt!

Mougins’ist põhja poole jääb parfüümide pealinn Grasse. Roomlaste asutatud linn sai kuulsaks pargitud nahkade ja õli poolest. Linna elu muutis põhjalikult Prantsusmaa kuningannaks tüüriv Katariina di Medici.

Ta kasutas küll peenest nahast kindaid, kuid ei sallinud toornaha lõhna. Just selliseid kindaid Grasse’is tehtigi, nüüd aga anti meistritele lisaülesanne – leida lõhnad, mis kinnastelt toornaha lõhna viiks. Parfümeeriatööstuse arengule oli esimene tõuge antud. Teine tõuge tuli Louis XIV ajastust, kui kõrgem seltskond ennast ei pesnud – seda tegevust peeti matslikuks ja väärikust alandavaks. Kuidagi tuli siis ju pesemata ihu lõhnast lahti saada!

Tänaseks on parfümeeriatööstusest saanud tohutu majandusharu. Siin Grasse’is asuvad kuulsate firmade „Fragonard“, „Galimard“ ja „Molinard“ peakorterid (www.fragonard.com, www.molinard.com , www.galimard.com). Nad töötavad välja lõhnasid suurele hulgale moefirmadele, mis neid siis oma nime all müüvad. Kuulus parfüüm „Chanel 5“ on loodud Grasse’is. Firmade juures on külastuskeskused, kus Teile tutvustatakse parfüümide tootmist ning lõhnade väljatöötamist. Siit saab neid ka kaasa osta, aga miks ka mitte koos spetsialistiga omaenda parfüümi välja mõelda.

Linna kuulsaim külaline oli kuninganna Victoria, ta peatus siin 1891. aastal Grand Hotelis.

Grasse’il on oma kunstnike dünastia eesotsas kindameistri poja Jean-Honoré Fragonard’iga. Ta harrastas rokokooajastu hedonistlikku kunsti ja oli viljakas - temast jäi järgi üle 550 töö, joonistusi arvestamata. Ka tema kaks last ning nende lapsed olid tunnustatud kunstnikud. Fragonard oli pärit suguvõsast, kes rajasid Fragonard’i parfümeeriaettevõtted.

Ülalpool mägedes asub väike küla, kust on võimalik heita pilk linnulennult kogu rannikule. See on Gourdon. 758 meetri kõrgusel on mõne kvartali jagu maju kinni hoidmas kaljunukist Hundikurgu (Gorges du Loup) sügava kanjoni kohal. Hingemattev vaade avaneb nii otse alla kui ka rannikule taamal.

Siit on võimalik binokliga jälgida randa jäänud sõpru!

Külake ise on ennast turistide jaoks sisse seadnud – poekesed, baarid ja restoranid. Loodus ei ole ainus, mida küla pakub. Prantslastele omaselt on nad ka siia kaljunukile suutnud välja mõelda muuseumi ja mitte halva! Kohalikus Dekoratiivkunstimuuseumis saab näha tuntud Art Deco stiili disaineri Eileen Gray töid.

Järgmine sihtkoht on Saint Paul du Vence veidi ida pool. Teepeale jääb Confiserie Florian. Tegemist on taas ühe asjaga, mille peale ainult prantslased võivad tulla. Nimelt teevad nad siin komme lilleõitest - kannikestest, näiteks. Kastavad need siirupisse, kuivatavad ära ja lase hea maitsta. Muidugi tehakse siin ka roosiõie, jasmiini ja muude lillede moosi. Roosiõie moos on päris nauditav, jasmiini oma soovitan enne maitsta kui kaasa ostate. Firmal on oma esinduspood ka Nizzas, mitte kaugel kirbuturust sadamas.

Saint-Paul du Vence on täiesti omaette nähtus siin maamunal. Eemalt vaadates on see tavaline linn künka tipus, mille maju paistab koos hoidvat ringmüür, et need mööda nõlva alla ei pudeneks. Nagu ikka paistab kõrgeimas kohas kirikutorn. Seest on tegemist suure kunstigaleriiga – nimelt see linn koosneb kunstipoodidest ja -galeriidest, mida on kokku 64.

Lugu sai alguse nii. Pärast sõda käisid kunstnikud söömas restoranis „Kuldtuvi“ (Le Colombe d’Or), kuid sageli ei olnud neil raha toidu eest maksta. Kõrtsipidaja võttis tasuna vastu ka nende töid. Nii sai koht tuntuks kunstikogujate hulgas, hiljem kunstimaaklerite hulgas ning lõpuks ongi kujunenud olukord, kus peale turistide käib siin rohkesti neid inimesi, kes hoiavad kunstimaailma äriohjasid enda käes.

Siin töötas ja elas Marc Chagall, ta on maetud linna kalmistule teisele poole linna. Siin veetis oma elu viimased aastad James Baldwin. Siin kohtas oma naist ja pidas pulmad sellessamas „Kuldtuvis“ Yves Montand. „Kuldtuvi“ töötab tänaseni, kuid kunstikoguga saab tutvuda vaid siis, kui lähete sööma. Niisama külalisi restorani ei lasta.

Niisama külalisi võtab aga meelsasti vastu maailma üks kuulsamaid kaasaegse kunsti muuseumeid – Fondation Marguerite et Aime Maeght, mis asub vanalinnast väljas.

Siin eksponeeritakse Chagalli, Matisse’i, Légeri ja Miró töid. Aia kujundas katalaan José Luis Sert, sinna on paigutatud Joan Miró skulptuurid.

Kui võimalik, jääge siia õhtusöögile ja Te ei kahetse seda!

Kiirtee ääres Cannes’ist tagasi Nizzasse on veel kaks linna, mis võiksid reisikavasse kuuluda.

Biot on klaasikunstnike linn. Siin saab külastada klaasikoda (www.verreriebiot.com ), vaadata kuidas klaasimassist sünnib kunst, külastada rahvusvahelist klaasikunstnike näitust ning nautida Bioti kuulsa poja Fernand Légeri loomingut tema muuseumis (www.musee-fernandleger.fr ), mille nurgakivi panekul osalesid 1957 Chagall ja Picasso.

Vahetult enne Nizzat kerkib vasakule küngas lossiga selle tipus. See on Cagnes-sur-Mer. Loss kujutab endast Grimaldide kindlust 14. sajandist. Kindlusest leiame Õlipuu muuseumi ja järjekordse kaasaegse kunsti muuseumi. Cagnes’s elas villas La Domaine de Collettes aastast 1907 koos oma perega Pierre-Auguste Renoir, loomulikult on selles majas ka tema muuseum.

100 kilomeetrit Nizzast läänepoole jääb Saint-Tropez, mis on kujunenud müüdiks.

Kreeklaste Athenopolis ja roomlaste Heraclea, võttis linn oma tänase nime rooma sõduri Torpese järgi, kes hukati Nero käsul Pisas aastal 68 p.Kr. Nimelt oli laev toonud noormehe peata keha siia randa ja nii võtsidki elanikud ta endale taevaseks kaitsjaks.

Guy de Maupassant, kunstnik Signac, Matisse, Marlene Dietrich, Brigitte Bardot, kes elab tänaseni siin, Louis de Funes, tema žandarmid ja tulnukad, Pink Floyd, Mohammad Al-Fayed on lühike nimekiri neist, kes kohe meelde tulevad.

Esimese kuulsuse tõi linnale Roger Vadimi film „Ja jumal lõi naise“ Brigitte Bardot’ga peaosas, kes peagi siia elama kolis. Lõpuks oleme jõudnud linna, mille puhul ma muuseumeid ei soovita. Linnast 4 km lääne pool asuvad suurepärased rannad (Plage de Tahiti, Plage de Pampelonne), nautige päikest ja merd nagu noortesarjas „Saint-Tropez“, ärge ainult oma elu sama keeruliseks ajage!

Jälle 3-4 päeva sisustatud, kuid Nizzast ida poole pole me veel jõudnud.

Nagu juba eespool öeldud, langevad Nizzast idapool mäed otse merre. Selleks, et sõita Nizzast Monacosse mööda rannikut, on kolm võimalust (neljas on kiirtee, mis kulgeb põhiliselt sisemaal).

Kõige alumine tee – Basse Corniche – kulgeb merepiiri lähistel ning läbib kõik linnad. Sõit seda teed pidi on ilus, kuid aeglane. Seda võib kasutada siis, kui suundute naaberlinna. Ülemine tee ehk Grand Corniche kulgeb kõrgel üleval, mereäärsete mägede ülemistel veergudel. Tee pakub küll kauneid panoraamvaateid, aga rannikuriba siit kuigi hästi ei näe. Keskmine tee – Moyenne Corniche on aga parim valik. Mõõdukas kõrgus mere kohal annab hea ülevaate mererannast ja linnadest selle ääres.

Esimene linn teel, Villefranche-sur-Mer, on tuntud ühe piirkonna kaunima sadama poolest. Ida poolt piirab sadamat Cap Ferrat poolsaar. Siin peatuvad sageli kruiisilaevad ning suviti on lahte ankrusse heitnud suur hulk jahte. Üks esimesi kuulsaid jahte siin oli New Yorgi Herald Tribune’i direktori, fantastiliselt rikka James Gordon Bennetti jaht „Namouna“, millega peremees saabus siia lahte 1882. aastal. Seda loeti tolle aja üheks kaunimaks jahiks. Mees ostis endale villa kõrvalkülasse Beaulieusse ning seadis end siia sisse. Kombed ei olnud tal kuigi head – ta armastas juua ja kakelda, kuid helde sponsorina läks ta kohalikele hinge. Siin Bennett ka suri 14. mail 1918.

Villefranche oli 19. sajandil tähtis sadam Venemaa jaoks – tänu ebaõnnestunud Vene-Türgi sõdadele, asus vahetevahel siin lahes Vene sõjalaevastik.

Linna keskel asub 16. sajandil rajatud kindlus, kus suvel peetakse ka vahtkonnavahetust. Kesklinnast leiame veel Püha Peetruse kabeli, mille kujundas ümber Jean Cocteau. Nii nagu Pablo Picasso oli kunagi Nizzast lääne poole jääva ranniku sümbol, oli Jean Cocteau seda idapoolse ranniku jaoks. Villefranche oli üks tema lemmikpaiku, siin kirjutas ta oma „Orpheuse“. Kabelis peetakse üks kord aastas missat – kalameeste kaitsja Püha Peetruse päeval 29. juunil.

Villefranche’i idapiiri juures eemaldub mere poole poolsaar - Cap Ferrat. Siin asub üks kuulsamaid villasid – muuseume – Villa Ephrussi de Rothschild.

Selle 50 toaga villa lasi ehitada aastatel 1910-12 proua Ephrussi, sündinud Beatrice de Rothschild. Vaatamata sellele, et ehitusse olid kaasatud arhitektid, otsustas tegelikult nii arhitektuuri kui ka dekoori üle proua ise. Oma testamendis pärandas ta villa Prantsusmaa Kaunite Kunstide Akadeemiale ning siin avati 1937 muuseum. Siia toodi kokku Louis XV ja Louis XVI ajast pärit esemed ka proua teistest kodudest Pariisis ning Monte-Carlos – nii loodigi villa ekspositsioon, mis annab hea ülevaate Prantsusmaa 18. sajandi dekoratiivkunstist. Kaunimad kui muuseum seest, on villa pargis olevad aiad. Muu hulgas leiate siit jaapani aia, kivi aia, eksootilise aia.

Poolsaare kuulsamaid asukaid oli Somerset Maugham, kelle kodu asus villas „La Mauresque“. Ta armastas korraldada suurejoonelisi vastuvõtte. Tema külalisteks olid Herbert Wells, Jean Cocteau, Ian Fleming, Winston Churchill, Windsori hertsog ja hertsoginna.

Järgmise linnakese Beaulieu-sur-Meri lõid taas inglased. Kunagi oli see Villefranche’i eeslinn, kuid brittide saabumine eesotsas kunagise peaministri lord Salisburyiga tõi kaasa linna iseseisvumise 1891. aastal.

Siit leiame mere veerest eest taas ühe imelise inimloomingu näidise.

Juba renessansi ajastul hakati matkima kreeka ja rooma ajastu villasid ning tehti katseid neid taas luua. 19. sajand oli arheoloogiale edukas, see oli sajand kui see teadus oma tänapäevases tähenduses välja kujunes. Kreeka Villa Kerylos ehitati arheoloog Reinachi jaoks aastatel 1902-08. Villa on ehitatud nii nagu võis välja näha Ateena villa linna õitsengu aastail. Erinevalt paljudest teistest katsetest taasluua antiikvillasid, võib seda lugeda õnnestunuks. Villa asukoht on maaliline – see asub väikesel merre ulatuval poolsaarel.

Õige varsti viib Moyenne Corniche meid läbi väikese linnakese Eze’i. Esmalt tuleb märkida, et linn on tähtsuselt teine parfümeeriatööstuse keskus rannikul. Kui te ei sattunud Grasse’i, saate ka siin külastada parfümeeriafirmade külastuskeskusi. Otse vasakul peale silda asub Fragonard’i keskus.

Linna ajalooline osa asub teest paremal, ümber madala mäetipu. Siin jalutas ringi Friedrich Nietzsche ja hakkas kirjutama oma „Nii rääkis Zarathustra“. Mäeveerul asub eksootiline aed.

Ja ongi aeg valmistuda saabumiseks idapoolse ranniku kuulsamasse kohta Monacosse. Monaco (omas keeles Munegu) on omaette riik, kuid mitte vürstiriik, nagu me Eestis räägime, vaid „printsipaat“, sest riigi valitseja tiitel ei ole mitte „vürst“, vaid „prints“.

Monaco müütiliseks rajajaks loetakse Heraklest, sellest räägib ka kuulus Heraklese galerii palees.

Riik sündis aga tänu lihast ja luust tegelastele. Lugu räägib, et 1297. aastal aeti Genuast välja François Grimaldi, kes tuli mungarüüs Monaco kindluse juurde ning lasti väravast sisse. Grimaldi võttis kindluse üle, 1308. aastal ostis selle Genualt ära. 16.-17. sajandil elas Monaco hispaania ülemvõimu all. Just hispaanlased andsid Monaco valitsejale printsi tiitli, mida viimane kasutab siiani. Printside elu ei ole alati olnud nii ilus kui see täna tundub. 16. sajandil hukkus Jean II oma venna käe läbi, prints Hercules’i aga viskasid alluvad 1604. aastal kalju pealt merre.

Tänane Monaco, umbes 30000 elanikku 2-l km2-l, on rikas väikeriik, mis elatub pangandusest, kasiinost ning turismist. Linnaosade pinda mõõdetakse siin ruutmeetrites.

Vanim osa Monacost – Monaco-Ville – asub Rocheri künkal. Siin asuvad Printsi palee (www.palais.mc) ja Okeanograafiamuuseum (www.oceano.mc). Viimase eest saab istuda väikese ratastel rongi peale ning mõõduka hinna eest teha ring Monacole peale.

Künka kõrval asuva Fontvieille linnaosa huvitavamad atraktsioonid on markide ja märkide muuseum ning automuuseum. La Condamine, linnaosa jahisadama taga, on soodsamate hindadega söögikohtade ja poodide rajoon. Teisel pool jahisadamat kõrgub küngas, Monte Carlo, ja sellel seisab Hotel de Paris koos Monte-Carlo kasiinoga enda kõrval. Kasiino asub Charles Garnier poolt ehitatud ooperiteatri hoone ühes tiivas. Kasiino kõrval asuvas Cafe de Paris on hea õhtut veeta kui mängimine kasiinos pinget ei paku. Kasiinosse pääsemiseks peab kaasas olema pildiga dokument, peab olema vähemalt 21 aastane ja mõistlikult riides (lühikesed püksid meestel ei ole mõistlikud).

Kasiinost mitte kaugel asub Larvotto rand, selle kõrval suur Grimaldi Forum, näituste ja ürituste hoone ning kaunis Jaapani aed. Linnas (või riigis) ringiliikumiseks saab kasutada lifte, mis viivad Teid ühelt tänavalt teisele mäekülje sees, need on tasuta. Linna kohal, sissesõiduteel Nizzast, asub Eksootiline aed (Jardin exotique, www.jardin-exotique.mc), mis on kindlasti väärt külastust.

Monacosse tuleb jääda hilisõhtuks, kui päike loojub ning linn ehib end öise valgustusega. See on dekoratsioon muinasjututule, kusjuures osaliselt see ongi muinasjutt.

Idapool Monacot asub linn, mis kunagi kuulus vürstkonna koosseisu – see on Riviera sidrunipealinn Menton. Linna tähtsamaid pidustusi on sidrunifestival, mille käigus ehitatakse sidrunitest igasuguseid kujusid. 1958. aastal kaunistas Jean Cocteau linna raekoja abielude sõlmimise saali Vahemere müütidega. Menton on tuntud oma kaunite aedade poolest. Siin tegutses Napoleoni venna Jerome’i ebaseadusliku poja poeg Ferdinand Bac. Ta oli väga haritud mees, kes käis läbi Richard Wagneri, Victor Hugo, Giuseppe Verdi ja teiste oma ajastu suurte mõtlejatega. Maastikukunstniku ande avastas ta endas 1912. aastal. Tema suurim meistriteos - Les Colombieres’i aed asub siin Mentonis.

Oleme taas sisustanud 2-3 päeva, kuid suur osa Rivierast, eriti selle mägine osa, on veel avastamata.

Peas valitseb värviline segadus, hinges õnnis ükskõiksus, mille on esile kutsunud tohutu muljetelaviin, mille seedimine ning omastamine võib võtta aega kuid.

On suur tõenäosus, et olete haigestunud. Haiguse nimi on „riviera sündroom“. See avaldub nii, et inimene, kes pole siin kaua käinud, muutub kurvameelseks ja lohutamatuks. Haiguse ägenemise vastu on ainult üks vahend – käia siin iga 3-4 aasta tagant.

Lennukis tuleb meelde salmike kohalikust hümnist „Nissa la bella“, mis vabas tõlkes peaks kõlama umbes nii: „ma laulan sinu mägedest, su kaunist, rikkast maastikust, su rohelistest saludest ja suurest, kuldsest päikesest.“

Kohtumiseni lennukis!

Heigo Sahk


 
Prindi lehekülg Küsi lisainfot +372 611 0600

Germalo Reisid on ETFL liige

Reisikirjad
Nepal ja Tiibet - vahetud reisimuljed

Horvaatia - türkiissinine meri ja lummavad väikelinnad

Sri Lanka - unistuste saar

Nepal ja Tiibet - maailma müstiliseimad paigad

Iirimaa ja Šotimaa

Gaskoonia ja Baskimaa

Hiina – taevaaluse keskel, maailma äärel

Portugal - seal, kus lõpeb maa ja algab meri

Prantsuse Riviera: sissejuhatus valguse ja ilu maale

Katkendid Minu Sitsiiliast

Omaan

Etioopia

Iraan