Esimene peatus on Santorini kõrgeimale mäele ehitatud prohvet Eelija kloostris, mis asutati 1711. a. Tee mäkke kulgeb läbi viinamarjaväljade ja pakub imelisi vaateid. Järgmine peatus on Akrotiris. Akrotiri varemed on ühed kuulsamad Kreekas ja annavad hea ülevaate Minose kultuuri aegsest eluolust. Linn oli laava all peidus olnud üle 3500 aasta. 16. saj. eKr enne katastroofi elas linnas umbes 30 000 elanikku, kes olid sellest paigast teinud Egeuse mere ühe tähtsama keskuse ja sadama. Linnas olid kolmekorruselised majad, mille seinad olid ehitud freskodega. Arheoloogid on praegugi usinasti töös ja tahavad laava alt tulevikus välja kaevata veel vähemalt 300 maja.
Santorinil saab nautida musta, punast ja valget rannaliiva. Tuntuimad rannad on Kamari, Perissa, Monolithos ja Punane rand. Enamasti on need kaetud musta vulkaanilist päritolu liivaga. Perissa lausa lõpmatusse kulgev rannariba hiigelsuure Mesa Vouno kalju jalamil. Punane rand on neist üks omapärasemaid oma kuju, päritolu ja värvirikkuse poolest. Punakaspruuni liivaga lahesoppi ilmestavad järsud rauaühenditest punakaks värvunud kaljud. Rand on väike ja asub Vana-Akrotiri lähedal ja aeg-ajalt kutsutakse seda ka Akrotiri rannaks.

Info: Lisatasu eest pilet: Akrotiri arheoloogiline ala 12 €

Bussisõit Athiniose sadamasse, kus asutakse laevale ja seilatakse punakaspruunile vulkaanilisele Nea Kameni saarele. Siin tuleb ette võtta väike matk saare sügavusse, et katsuda maapõue sügavusest tõusvat vulkaanilist kuumust ja nuusutada väävlilõhnalisi aure. Edasi sõidetakse järgmisele laavasaarele Palea Kameni, mille läheduses tõusevad veepinnale väävlised kuumaveeallikad. Vapramatel võimalus ette võtta suplus väävlirikkas vees. Reis jätkub Thirassia saarele. Võimalik on tõusta kaljuserval asuvasse Manolase külla. Kes ei viitsi retke mööda serpentiinteed ise kõndida, võib siinsamas rentida takso – eesli või muula. Võib ka lihtsalt nautida päikest mõnusal klibusel rannal või einestada tavernis. Tagasisõit sadamasse ja hotelli.

Info: Tellimine ja tasumine kohapeal, lisandub eco tax 5 €

Saarel on kokku 14 küla. Panagia Episkopi on saare vanim kirik, mis on ehitatud 11. sajandil Bütsantsi valitseja Alexios Komninose ajal. Hoolimata saart tabanud paljudest maavärinatest on pühakoda kenasti säilinud ja meil on võimalik vaadata siinseid vanu freskosid ja ikoone. Mäenõlval asub Pyrgos, küla, mis oli pikka aega saare pealinnaks. Jalutuskäik kitsastel tänavatel tihedalt üksteise kõrvale surutud valgeks lubjatud majade vahel.1956. aastal raputas Santorinit võimas maavärin ja Mesa Gonia küla jäi inimestest tühjaks. Alles pool sajandit hiljem on asustus hakanud taastuma. Jalutuskäigul on saab pildistada maavärinas kannatada saanud elamuid ja kirikuid ning ühtlasi uurida põhjalikumalt, kuidas üks traditsiooniline Küklaadi maja välja näeb. Emporio on Santorini saare suuremaid külasid. Keskajal oli see üks viiest kindlustatud külast saarel. Majad ehitati tol ajal tihedalt üksteise kõrvale ja need moodustasid tõelise fortifikatsioonide süsteemi. Hubased külamaastikud ja vanade kindlustuste varemed. Kamari lähistel külastame Kreeka kõige sügavamat veinikeldrit ja veinimuuseumi. Perekond Koutsoyannopoulusele kuuluv veinikelder on üks kuulsamaid saarel ja muuhulgas valmistatakse siin ka Santorini legendaarset kerget Nyhteri ööveini ja kirbe-magusat dessertveini Vinsanto.

Info: Tasulised sissepääsud: veinimuuseum 18€

Santorini (Thira) asub Egeuse meres Küklaadide saarestiku lõunaosas. Saare pindala on ainult 96 ruutkilomeetrit ja tema suurim pikkus kõigest 18 km. Idülliline Imerovigli küla, on ehitatud kaldeera servale. Siit avanevad kõige kaunimad vaated vulkaanile. Saare pealinn Fira elab ootamatus, otsekui mitte kuhugi tõttavas rütmis. Valgeks võõbatud majad ja tänavad, lugematul hulgal stiilseid söögikohti ja hingematvad vaated merele ning vulkaanile. Edasi sõit Oia linna, mis lebab otsekui valge pruudiloor lääneranniku järsul nõlval. Valged ja pastelsed ümarakatuselised majad siniste ukse- ja aknaraamidega meenutavad hapraid linnupesi. Ja loomulikult päikeseloojang, mille värviderikkuse ülistamisega on isegi poeedid hätta jäänud. Merre vajuv päike värvib kaljud ja vee, tuulikud ja majad, isegi ahnelt seda vaatemängu talletada püüdvad inimesed haprasse kollakas-roosasse pillerkaari.