Gruusia, vana

Gruusia – sõbralike inimeste maa
 
Asukoht: Taga-Kaukaasias, Musta ja Kaspia mere vahel. Gruusia piirneb Vene Födertasiooni, Türgi, Armeenia ja Aserbaidžaaniga.
Pindala: 69 700 km².
Elanikke: 4 miljonit (83 % etnilised grusiinid, 6 % armeenlased, 6 % aserid, 2 % venelased, 2 % osseedid, 1 % muud)
Riigikord: unitaarne esindusdemokraatlik poolpresidentaalne vabariik
Tähtsamad linnad: Tbilisi (1,5 mlj el), Kuthaisi (240 000), Rusthavi (140 000), Bathumi (130 000), Gori (69000).
Administratiivne jaotus: 2 autonoomset vabariiki (Abhaasia ja Adzaaria), kümme piirkonda (mhare).
Valuuta: lari (GEL) 1 lari = 100 tetri
Riigikeel: gruusia keel (kirjakeelena kasutusel 4. saj pKr)
Religioon: 70% elanikkonnast kuulub autokefaalsesse Gruusia Õigeusu Kirikusse. Gruusia on kristlik riik aastast 337. Vähesel määral on esindatud islam, judaism, kristlikud sektid, põlisusundid.
Riigipea: president Giorgi Margvelašvili (2013)

Loodus ja kliima
Gruusia on väike riik ja ometi kohtab siin tõelist looduse mitmekesisust. Siin kõrguvad Euroopa kõrgemad mäed, siin võib kohata kiviseid ja kuivi poolkõrbe alasid, Euraasiale tüüpilisi metsi ja subtroopilist taimestikku Musta mere rannikul. Taimestik ja looma- ning linnuriik on liigirikas ja huvitav. Gruusias on kirjeldatud 4200 liiki taimi, millest 380 liiki on endeemilised. Esineb ka 10 liiki üliharuldasi relikt-taimi (lambahernes, erilehine pappel jms). Imetajate liigirohkus on hämmastav - erinevaid liike elab siin rohkem kui üheski teises Euroopa riigis - 110, linnuliike leidub üle 350, neist pesitseb 250 liiki. Palju on haruldasi või väljasuremisohus imetajaid. Tõeliseks harulduseks on saanud sellised loomad nagu vöödiline hüään või kaukaasia leopard, keda siiski võib veel tänapäevalgi kuivades steppides kohata.
Üle poole riigi territooriumist on mägine (üle 900 m ümp), 36 - 40 % riigi territooriumist katavad metsad (2,69 mlj hektarit). Gruusia mägede sünonüümiks on Suur – Kaukasuse massiiv, mis kulgeb riigi põhjapiiril. Kõrgemad tipud Šhara 5068 m, Dzandš – Tau 5085 m, Mkinvartsveri (Kazbeg) 5033 m. Lisaks veel kümmekond tippu, mis ulatuvad kõrgemale kui 4000 meetrit üle merepinna. 1200 km pikkune Kaukasuse massiiv on noor mäestik, mille kerkimine algas umbes 25 miljonit aastat tagasi. 
Palju on mineraalvee leiukohti (Borjomi, Sairma, Nabeglavi). 
Kliima on vaheldusrikas ja varieerub Musta mere ranniku niiskest ja soojast subtroopilisest jaheda ja karmi kliimaga piirkondadeni kõrgmäestikus. Stepi ja poolkõrbe alad on suhteliselt kuivad. Temperatuurid mägedes on muutlikud ja veebruaris võib temperatuur laskuda keskmiseslt – 5 kraadini. Kõige soojem on augustis 15 – 16 kraadi sooja. Üldiselt ongi parim aeg reisimiseks mais ja septembris, ilmad on parajalt soojad (20 – 23 kraadi) ning ka sademeid suhteliselt vähe.
 
Lühidalt ajaloost
Pärimuse järgi on Gruusia esmaasukad Noa poja Jafeti järglased. Oma rahva põlvnemise lugu loevad grusiinid just Jafeti pojapojast Kartlosest. Siit ka rahva omanimetus kartveli või kartvelebi ja riigi põline nimi Sakartvelo.
1, 8 miljonit aastat tagasi elanud inimese eellase säilmed Dmanisi piirkonnast – vanim selline leid väljaspool Aafrikat. 
1200 – 1100 eKr Diokathi ja Kolhise kuningriikide teke.
6. saj eKr kreeklaste tihedad kaubandussidemed Kolhisega.
400 eKr Ibeeria kuningriigi rajamine.
59 eKr Ibeeria liit Roomaga.
4. saj AD apostlid Simon ja Andreas ning Kapadookia Nino Gruusias.
337. a Gruusia võtab vastu ristiusu.
523. a iraanlaste invasioon Ibeeriasse 
780 – 1801 Bagrationide dünastia valitseb Gruusiat.
9. saj ehitatakse ümber Gruusia suurimad pühakojad Svetitskhoveli, Bagrati ja Alaverdi.
9. saj lõpp seldžukkide - türklaste esimene invasioon.
1008 tsentraliseeritud Gruusia riik.
1089 – 1125 valitseb kuningas David Ehitaja. 
1122 türklaste väljalöömine ja riigi taasühendamine, kuningas David toob ühendatud riigi pealinna tagasi Tbilisisse. 
1184 – 1213 kuninganna Tamara valitsemine, Gruusia kuldajastu.
12. – 13. sajandi vahetusel loob Shota Rusthaveli poeemi „Kangelane tiigrinahas“.
1386 – 1403 Timuri väed ründavad riiki kaheksal korral.
16. saj Shah Abbasi invasioon, 200 000 inimest viiakse eksiili. 
18. saj kuningas Vakhtang VI ajal majanduslik ja kultuuriline ärkamine.
1798 – 1801 valitseb Georgi XII, Gruusia viimane kuningas.
1801 Gruusia annekteeritakse Venemaa poolt.
1918 – 1921 Gruusia iseseisev demokraatlik vabariik.
1921 Gruusia annekteeritakse Nõukogude Liidu poolt.
1978 tunnustab Gruusia NSV parlament hoolimata Moskva vastuseisust gruusia keele. staatust riigikeelena. 12. Aprill on gruusia keele päev.
1989 meeleavaldused Nõukogude Liidu ülemvõimu vastu.
9. aprill 1991 Gruusia iseseisvusdeklaratsioon.
1992 – 1993 Abhaasia sõda.
1992 Gruusia saab ÜRO liikmesriigiks.
1999 Euroopa Nõukogu liikmesriik.
2003 Rooside revolutsioon.
2007 Gruusia osaleb esimest korda Eurovisioni lauluvõistlusel.
2008 Vene – Gruusia sõda.
2012 lennuühendus Tallinn – Tbilisi.
 
Inimesed
Grusiinid on emotsionaalsed ja kirglikud inimesed, kellele on väga olulised meeldivad kogemused, heatujulisus ja külalislahkus. Kirjanik L. Van der Post on grusiine võrrelnud iirlastega ja väitnud, et grusiinid mõistavad kergemeelsust loominguliselt ja sellisena on see lubatud. Tõepoolest, see rahvas liigub otsekui tantsides läbi aegade ja suudab lõpuks kõike ja kõikjal nautida. Erinevates piirkondades kohtame, aga erinevaid mentaliteete. Lääne –Gruusias elavad mingrelid (megrelid) on leidlikud, kiired tegutsema ja armastavad kiidelda ning külaliste auks pidusid korraldada, svanid on kiired ja lõbusad, imeretiinid paistavad silma jutukusega, kahhetid on rahulikud ja jumaldavad veini. Adžaarlased - nemadki on etnilised grusiinid ja räägivad gruusia keelt, kuigi usutunnistuselt on nad moslemid.
Gruusia on Kaukaasia riikidest kõige paljurahvuselisem, kokku on siin 15 suuremat etnilist gruppi ja Tbilisis võib kohata 80 eri rahvuse esindajat! Vähemustest olulisemad on armeenlased, kes elavad pea kõigis piirkondades. Kompaktsemalt Tbilisis. Kokku on neid arvatavalt ligi 200 000 inimest. Armeenlased on hilisasukad, kelle esivanemad olid põgenikud Anatooliast ja jõudsid Gruusiasse 19.sajandil Vene – Türgi sõdade ajal. 
Venelasedki hakkavad Gruusiasse asuma 19. Sajandil. Suurem sisseränne Nõukogude Liidu ajal, mis siiski ei saavutanud liiga suurt ulatust. Põhilised keskused Tbilisi ja Rustavi.
Aserid asusid Kagu-Gruusiasse alates 17. sajandist, pärslaste poolt põlistest asukatest tühjendatud aladele. See on väga vaene ja kesine piirkond. Aserid on peamiselt moslemid- šiidid.
Osseedid on varakeskajal Pärsiast Kaukaasiasse rännanud alaani ja sküüdi hõimude järeltulijad, kes asusid siin elama kõrvuti grusiinide esivanematega. Usutunnistuselt peamiselt õigeusklikud. Oluline osa osseetide maailmavaates on ka põlistel paganlikel usunditel. 
Abhaasid on samuti Kaukaasia põlisasukad, kes hoiavad au sees vanu traditsioone ja suulist pärimust. 
Kreeklased elavad Alam-Kartli piirkonnas (Anatoolia kreeklased ehk rumid) ja Musta mere rannikul (Pontuse kreeklased). On arvatud, et kreeka kogukonnad on väga vanad ja elanud siin juba antiikajal, kuid tegelikult hakkavad nad siia asuma alates 1829. aastast, põgenedes türklaste vägivalla eest. Huvitav on teada, et Alam-Kartli piirkonna suhteliselt endassetõmbunud kreeklaste kogukonna igapäevaseks kõnekeeleks on türgi keel ja nende hulgas on ka moslemeid. 
Gruusia kurdid - jesiidid on samuti põgenikud osmanite tagakiusamiste eest. (Usund tekkis XIV sajandil ja sellele avaldasid mõju zoroastrism, judaism, kristlus ja islam. Usundi järgijad elasid peamiselt Mesopotaamias, aga türklaste tagakiusamiste tagajärjel hajusid XX sajandil üle kogu maailma. Tänapäeval neid kokku umbes 2 miljonit inimest.) Gruusias elavad kurdid põhiliselt Tbilisis ja Rustavis. Väikesed kogukonnad on säilitanud oma rahvusliku eneseteadvuse, keele ja vanad traditsioonid.
Juudid elavad Gruusias juba vähemalt 2600 aastat ja see on üks nendest maadest, kus mitte kunagi ei ole neid taga kiusatud. Naljahambad on öelnud, et juudid ja grusiinlased on alati hästi läbi saanud sellepärast, et mõlemad on suured veiniarmastajad!
 
Keel
Erinevate rahvuste emakeeled, murdeerinevused eri piirkondade vahel – tõeline keelte paabel.
Gruusia ametlikuks keeleks on gruusia keel. Kui naabrid, türklased ja aserid kõnelevad turgi keeli ja armeenlased on indoeuroopa keele kõnelejad, on gruusia keel kõige olulisem kaukaasia keelerühma kuuluv keel. Kaukaasia keeled jaotatakse kolme põhigruppi, millest suurima kõnelejate arvuga ongi kartveli ehk Lõuna-Kaukaasia rühm. Siia kuuluvad grusiinid (kartli), mingreelid, sanid, lasid - kokku umbes 3,5 mlj kõnelejat. Veel eristatakse nahhi – Dagestani ehk Kirde-Kaukaasia keeli ja abhaasi-adõgee ehk Loode-Kaukaasia keeli, kummaski rühmas umbes miljon kõnelejat. Keeled on väga erinevad ja Prantsusmaa suurusel territooriumil kõneldakse pea 40 erinevat keelt. Antiikaja ajaloolane Strabon on märkinud, et Dioskuurias (Suhhumi piirkond Abhaasias) oleks vajalik 70 tõlki, et kohalike hõimudega suhelda. Ainuüksi Dagestanis elab 14 rahvust ja kõneldakse 29 keelt. Polegi siis põhjust imestada, miks araablased ristisid piirkonna Kaukaasiaks, mis tõlkes võiks tähendada „keelte meri“. 
Gruusia tähestikus on 5 täishäälikut ja 28 kaashäälikut, tähestik ise on unikaalne ega sarnane mitte ühelegi teisele maailmas. Võimalik, et egemist on ühe vanima kirjaga, mille alguse võib paigutada 3. saj eKr. Kaasaegne kirjakuju hakkab arenema kristluse levimisega ja oli kindlasti kasutusel juba 450. aastal. 10. saj alates võetakse kasutusele veelgi lihvitum kirjakuju, kus tähed olid väiksemad ja mida oli lihtsam lugeda.
Gruusia keeles ei ole sugusid ega artikleid.
Väga rikas on keele derivatsioonisüsteem, kus tüvedele liidetakse erinevaid ees- ja järelliiteid uue tähenduse saamiseks. 
KART + VELI = KARTVELI – grusiinlane
KART + ULI = KARTULI – gruusia keel 
SA + KART + VELO = SAKARTVELO – Gruusia

Suur osa Lääane –Gruusia perenimesid on –dze (poeg) lõpulised, Ida – Gruusias aga 
-shvili (laps) lõpulised. Samegrelo (Lääne – Gruusia) piirkonnas võivad perenimed olla ka –ia lõpulised ja mägises Svanetias –ani lõpulised. Kahhetis on aga tavaline –uri lõpp. Kui perenime lõpus on –eli, võite peaaegu kindlad olla, et tegemist on vürstlikku päritolu inimesega.
Numeraalide aluseks on arv 20 (nii nagu baski või prantsuse keeleski). Näiteks 93 on gruusia keeles otkh-m-ots-da-tsameti (neli korda kakskümmend ja kolmteist)!

Proovime siis rääkida!
Gruusia – Sakartvelo
Tere! – gamardzoba
Oleme terved! (Kõige tavalisem toost) – gamardzos (Vastus – gagimardzos!)
Kuidas läheb? – rghora khar 
Vabandust! – bodishi
Palun! - tu sheidzleba 
Aitäh! – gmadlobt
Pole tänu väärt! – arapris
Kas te räägite inglise keelt? – inglisuri itsit
Ma ei räägi gruusia keelt. – kartuli ar vitsi
Kuidas on teie nimi? – ra kvia
Minu nimi on... – me mkvia...
Ema – deda 
Isa – mama
Palju maksab? – ra ghirs
Juust – kveli
Leib – puri 
Vesi – tskali
Ilus – lamazi 
Jah – diakh, ki, ho
Ei – ara
Pisut keelemurdmist ka!
Konsonatühendiga algavaid sõnu!
mtsvane - roheline
tskhviri - nina
tkbili – magus
mtvrali - purjus
mtskrivi - rida
gvprtskvni – sa koorid meid
gvbrdgvni – sa ajad meid nutma 
 
Supra – Gruusia pidusööming
Õigupoolest tähendab supra laudlina ja sõna pärineb hoopiski araabia keelest (sufratun). Gruusia pidulaud on tõepoolest rikkalik ja kestab kaua – kuhjade viisi toitu ja kannutäite kaupa veini. Kolm - neli tundi kestva pidusöömingu ajal joovad grusiinid ära kuni neli liitrit veini ja traditsioon näeb ette, et peoruumist ei tohi lahkuda.
Tähtsam kui toit (mis muidugi ei tohi olla kehv) ja vein on lauas kahtlemata toostid. Tervituste – toostide eestvedajaks on tamada, kellele on mõnikord ka abiks merikipe. Nenede kohuseks on jälgida, et seltskonna pokaalid oleksid täidetud ja jutt ei vaibuks. Tamada ja merikipe on iseenesest mõista alati mehed. 
Supra ja toostide ütlemine on peaaegu püha toiming. Esimesed kümmekond tervitust (umbes pooled toostidest) on alati kindlad ja kindlas järjekorras. Traditsiooniks on, et esimese toostiga pöördub peo- või majaperemees tamada poole, tervitab teda ja soovib vaimukat meelt ja säravat keelt. Seda muidugi juhul, kui majaperemees pole ise tamadaks valitud. Edasi juba tulevad toostid tähtpäevaks (sünnipäev, pulm, kolimine vms), perekonnale, eakatele, vendadele ja õdedele, esivanematele, kallite kadunute mälestuseks, lastele (tulevikule), kodumaale, emale ja naistele, oma kodukandi suurele pojale või tütrele (olgu siis Stalin või kuninganna Tamara). Kui juuakse kadunute mälestuseks valatakse veini leivale või maha ja mehed tõusevad püsti. Kui kõlab toost naiste auks võisid vanadel aegadel naisedki köögist välja tulla ja mõneks ajaks meestega laudkonnas ühineda, et siis jälle köögikuningriiki naasta, sest toidud ja suupisted ei tohi ju otsa lõppeda. (Õigluse huvides olgu siiski märgitud, et Gruusia ühiskonnas pole naised kunagi alla surutud olnud.)
Pärast selliseid kohustuslikke tooste kulgeb pidu juba vabamas vormis, aga toostid ei lõpe. Ka külalised võivad tooste öelda. Muidugi tuleb selleks tamadalt luba küsida. Võõramaalane teenib tavaliselt sellise julgustüki eest südamliku austusavalduse. Mõnedes Gruusia piirkondades on ka omad tavad, nii näiteks tõstetakse Svanethi piirkonnas pokaalid püha Jüri (Georgi) auks. Toostide vahele kõlab tavaliselt kaunis mitmehäälne laul. 
Toost (sadgegrdzelo) on monoloog pikkusega 10 – 15 minutit. Toosti esitamise ajal pole lubatud veini rüübata. (Vett ja mittealkohoolseid jooke küll!) Kui tamada on toosti lõpetanud, joob ta oma pokaali (või joogisarve) tühjaks ja pöörab selle kummuli. Seejärel hüüab laudkond „gamardzhos!“ ja joovad omadki pokaalid põhjani. Grusiinidega koos supra-lauas viibinud on öelnud, et mitte iialgi varem pole nad nii palju veini joonud. Huvitav on see, et laudkonnas ei jääda tavaliselt purju. Võib olla on saladus rikkalikus toiduvalikus või siis hoopis selles, et juuakse väga kiiresti – ikka pokaal põhjani. Kui külaline siiski tunneb, et väsimus kipub kallale, tuleks paluda tamadalt luba toostiks ja väärikalt lauast lahkuda. 

Mitte iga söögikorda ei kaunista vaimukad toostid, aga külalist kostitatakse alati veiniga. Gruusias on aga ikka nii, seal kus vein, kõlavad ka lühikesed sädelevad toostid. Gruusias ei jooda veini mitte kunagi lihtsalt niisama vaid ikka tervituseks ja terviseks!
 
Gruusia veinid
Gruusias kasvab 500 erinevat viinamarjasorti. Umbes 38 neist on laialdaselt kasutusel veini tootmiseks. Üle maailma on tuntud kaks imelist kohalikku sorti - valge Rkatsiteli ja punane Saperavi. Paljud viinamarjasordid on väga vanad ja kohalikud. Gruusiakeelne sõna „ghvino“ on kindlasti võimalikuks vihjeks sellele, et veinitootmise kodumaa on just Gruusias. Seda arvamust kinnitavad ka arheoloogilised leiud 8000 aasta taguste veinianumate näol. Igas külas valmistatakse kohalikest sortidest koduveini ja selline lahtine vein moodustab kohalikust turust umbes 80 – 90 %. Veinitalud müüvad oma veine turgudel ja suuremate linnade supermarketites. Oma taara kaasa ja paar lari liitri eest.
Gruusias juuakse veini tõepoolest palju ja peamiselt valget. Kasvupiirkondade järgi jagatakse maa kaheks Ida – ja Lääne-Gruusiaks. 
Kuulsaim ja meilgi ehk paremini kauplustes esindatud piirkond on Kahhethi Ida – Gruusias. Valdav viinamarjasort on siin punane Saperavi. Siit pärineb ka legendaarne Kindzmaruli. Tõelise Kindzmaruli tootmiseks kasutatakse ainult Kvareli piirkonnast Alazani jõe vasakul kaldal 400 – 500 m kõrgusel asuvast istandusest pärinevat viinamarja. Tootmisprotsess on väga eriline, kus veini kääritamine (koos vartega) toimub suurtes maa-alustes savinõudes. Temperatuur on madal (17 – 18 kraadi) ja protsess kestab 3 – 4 kuud. Tegemist on tõeliselt kauni kästööna valminud kalli veiniga. 
Valgetest sortidest on Kahhethis levinumad Rkatsiteli ja Mtvane, mille segamisel valmib imeline valge vein Tsinandali.
 
Gruusia toitudest
Veini juuakse Gruusias ikka toidu kõrvale.
Gruusia köök meenutab pisut Türgi või Iraani maitseid. Eks mõjutisi olegi erinevate vallutajate poolt siia jäetud ja kohaliku traditsiooniga segatud. 
Söögikorra ajal kantakse kõik toidud korraga lauale ja kindlat toitude järjekorda pole. Oluline on, et oskaksite mõõtu pidada, sest söömaajad on Gruusias pikad ja toidud vägagi ahvatlevad. 
Gruusia toitude maitse kujundavad ohtrad maitseained. Kindlasti kuuluvad siia küüslauk, erinevad pähklid, koriander, tüümian. Samas ei ole toidud kindlasti väga teravad ja sobivad oma sooja maitsetooniga kindlasti eestimaisesele rändajale. 
Hartsho – küüslaugune lihasupp riisi ja köögiviljaga
Dzhigari – hautis looma siseelunditest (süda, maks, kops). Ohtralt küüslauku ja petrselli.
Ostri – tomatine loomalihahautis.
Tsakapuli – hautis vasikalihast, rohelise sibula ja estragoniga.
Tsahohbili – pajaroog kanalihast (vanasti valmistati faasanilihast). Maitserohelise ja tükeldatud tomatitega.
Tsanahi – lambaliharoog tomati, küüslaugu ja maitsetaimedega. 
Abhazuri – lihapüree küüslaugu, sibula, granaatõuna ja ürtidega.
Mtzvadi (shashlõkk) – vardas küpsetaud lambaliha. Õige mtzvadi valmib viinamarjaväätidest lõkkel. 

Mida kaasa osta?
Gruusias käsitöömeistrid on osavad valmistama keraamikat, kuulsad on ka vaibad ja siidimeistrite looming. Paljudel asjakestel on ka praktiline väärtus ja nii ei jää reisilt kaasa toodud mälestusese riiulile või kapinurgale tolmu koguma. Saate seda igapäevaselt kasutada ja sõbralikku maad meenutada!