Taani - Fääri saared

Heigo Sahk, Germalo Reiside giid kirjutab reisi kohta:
Fääri saared – inspireeriva ajalooga kaasaegne sanatoorium ülekuumenenud eestlastele
Nii, nagu mitte keegi meist ei aimanud kaks suve tagasi, et järgmised paar aastat mööduvad meil viiruse taktikepi all, ei oleks ma iial arvanud, et asun teele juulikuisest Eestist Põhja Atlandil asuvatele Fääri saartele kergendusega südames – saab lõpuks veidi puhata Eesti suvekuumusest. Reisil selgus, et enamik meie grupiliikmetest nägi neid päevi Fääridel samuti sanatooriumina. Koroonaepideemia mõjud meid reisi ajal ei tülitanud – vaid maskid lennukites ja lennujaamades. Ülejäänud aja nautisime vaba elu.
Maandumist Fääridel saatis eriline vaadete mäng: keset ookeani rivistusid kõik 18 suuremat saart üles erksas päikesevalguses, mõni pilvejupp aktsendiks juures. Sinise ning pruuni varjundid avanesid lähenedes ning lasid vahele mäenõlvade rohelise. Juba märkab ka linnade ning külade majade gruppe lahtede ja fjordide ääres. Meie silmade ees kerkib lainetest miljoneid aastaid vormitud ürgne ilu. Saared tõi maapõuest välja tuli, neid kujundasid vesi, tuuled ja päike ning lõpliku lihvi andsid jääliustike keeled. 
Tegelikult ei ole me ju kaugele põhja jõudnudki – Torshavn on vaid mõne laiuskraadi meist põhja pool, piltlikult öeldes Tampere taga. Umbes poole Saaremaa suurune saarte maa üllatab oma ilmastiku varieeruvusega: pealinn Torshavn eelistab jääda udu hõlma või siis tibutada vihma madalatest pilvedest, sama saare põhjaosas on pilved kõrgemale tõusnud ning lasevad nautida suursuguste orgude ilu, põhjapoolsetel saartel paistab aga üldse päike ja on ilus ilm. Temperatuur mõjub nagu hea massaaž pärast rasket päevatööd – 10-13 soojakraadi aitavad kiiresti unustada koduse kuumuse ja roidumuse. Ümberringi on tunda värskust, kuid mitte külma. Fääride suvemärkideks ei ole kõrged temparatuurid,  sinine taevas ja särav päike, vaid rohked orhideed mäenõlvadel ning lunnid rannikul, kes suve teisel poolel lahkuvad elama avamerele.
Sõidan praamiga pealinna vastas üle lahe asuvale Nolsoy saarele. Sõit algab  tihedas udus, kuid kohale jõudes pääseb saar pilve rüpest valla. Täna on laeval palju rahvast, sest on laupäev ning saarel on välja kuulutatud muusikafestival. Inimesed on seltsivad ning kaasaegsed, igaüks Põhjamaadele omaselt isikupärane ning kursis maailma riietus- ja meigitrendidega. Ainult, et suitsetajaid on rohkem kui meil, eriti hakkavad silma naised. Taban ennast mõttelt, et oleme fäärlastega kuidagi sarnased – siin laeval on mitmeid inimesi, kes meenutavad oma väljanägemiselt mulle tuttavaid Eestis. See mõttekäik tuleb järgmisel hommikul minu juurde tagasi ning lõpeb ootamatu puändiga. Nimelt vilksatab hommikusöögilauas silmade eest läbi üks hallide juuste ja habemega pea, mis taas tuttav tundub, kuid paigutan muule mõeldes selle kiiresti kategooriasse „kedagi meenutavad kohalikud“. Päeva teises pooles teeme väikese peatuse kauni Fossa kose juures ning leiame „selle pea“ sealt eest saksofoni mängimas – pea omanikuks on aga Eesti saksofonivirtuoos Villu Veski.
Saartel on mitmeid hüljatud külasid, samas mahajäetus kui miljöö, ei ole Fääridele omane. Linnad ja külad on kenasti korras, mõni üksik maja ootab putitamist. Vanu talumaju, sageli tegutsevate farmide keskel, hoitakse muuseumitena kiivalt alles ja meile tutvustatakse uhkusega lihtsaid ning kitsukesi elutingimusi, millest Fääride ühiskond võrsunud on. Mäenõlvadel jalutavad kunagised majanduse sambad – lambad, keda siiani rohkem kui inimesi, kuid kelle panus majandusse on täna pigem nostalgiline kui rahaline, kuid Fääride kultuuri lahutamatu osana on nad oma tuleviku kindlustanud. Paar tuhat lehma hoolitseb selle eest, et kõiki piimasaadusi ei tuleks sisse vedada ning näeme ka hobuseid siin-seal ratsanikke rõõmustamas.
Saarte majandusel on üks  suur sammas – kalandus. Eksib see, kes arvab, et see igal sammul silma hakkab. Ühelt poolt töödeldakse suur osa kalasaagist ära juba laevadel ning toimetatakse ostjale kätte, teiselt poolt püüabki kaasaegne tootmine jääda nii märkamatuks kui võimalik. Kaugele paistavad ainult lõhekasvatuste sumbad fjordides ning lahtedes, mida tuleb järjest juurde.
Hoolega hoitud kirikud on seest lihtsad, armastatakse esile tuua puhast, värvimata puitu, sest Fääridel metsa ei ole ega ei ole ka kunagi olnud – puit on suur väärtus. Omaette teosena seisab suuruselt teise linna Klaksviki keskel 1963. aastal valminud Christiani kirik – valgusküllane kompositsioon minevikust, tänapäevast ja tulevikust. Selle lakke on riputatud ajalooline elusuuruses aerupaat, millega preestrit külast külla sõidutati, sest maanteed on uuema ajastu lõbu.
Fääri saari iseloomustab kaasaegsus kõiges – majanduses, elu-olus ja teedes, mis kulgevad läbi tunnelite mägede sees ning väinade all. Fäärid ei ole tegelikult avastamist ootav unustatud maa, vaid killuke meie kaasaegset maailma. Ja kogu selle kaasaegsuse keskel hoiavad sidet minevikuga mätaskatused nii 19. sajandi kirikutel, vanadel talumajadel kui ka kaasaegsetel hoonetel.
Minu jaoks annab väga hästi saarte olemust edasi kuulus restoran KOKS. Jättes kõrvale enamuse restorani ja selle peakoka auhindadest, märgin vaid ära, et 2019. aastal sai ta Michelini poolt 2 tärni ning jätkusuutlikkuse rohelise tärni ja parimate restoranide nimekirja La Liste poolt 2021. aastal peidetud aarde auhinna. Ja peidetud on see restoran pärapõrgu keskele, kaugele asulatest. Külastaja tuleb oma autoga maantee äärde parklasse, jalutab sealt 10 minutit mööda tühja välja kuni maasturini, mis viib ta restorani, et nautida õhtusööki, mille hind jääb 350 ja 450 eurot vahele. Maja tuleb minevikust, tooraine tänapäevast ja toidu valmistamise viisid tulevikust, inspireerituna ajaloolistest traditsioonidest.
Tagasisõit Fääridelt oli samuti  eriline – sõitsime tagasi ju Eestisse, soojale maale! Suured tänud kõigile reisikaaslastele! Lõpetuseks tahaks parafraseerida kuulsa filmi „Mehed ei nuta“ lõputeksti: „Tähelepanu, tähelepanu kõik unetud ja kuumast vaevatud! On alanud kohtade broneerimine järgmisele reisile raviva ilmaga Fääri saartele! Kiirustage!“

Riigiinfo
Pealinn: Tórshavn (19 873 elanikku)

Valitsus: konstitutsiooniline monarhia, laiaulatuslik autonoomia

Raha: Fääri kroon (DKK), paralleelselt kasutusel Taani krooniga (1 fääri kroon = 1 taani kroon)

Pindala: 1399 km²

Rahvaarv: 51 018 (juuli 2018)

Keel: fääri keel, taani keel

Religioon: kristlus (95.44%), islam (0.07%), hinduism (0.02%), budism (0.19%).

Elekter: 220V/50Hz

Ajavöönd: UTC+0:0 / UTC+1 

 

Fääri saared on Taani koosseisu kuuluv omavalitsuslik ala Põhja- Atlandil. Saarestik koosneb 18 suuremast saarest, millest 17 on asustatud. Suurim saar on Streymoy, kus asub ka pealinn Tórshavn. Suuruselt teine linn on Klaksvík.

Saarte nimi tähendab lambasaari. Lammas on Fääri saarte sümbol ja seda on kujutatud ka Fääri saarte vapil.

 

Fääri saarte varasem ajalugu on paljuski ebaselge. Tõenäoliselt avastasid Fääri saared Iiri mungad. Saari on seostatud legendiga 6. sajandil toimunud püha Brendani merereisist. Kirjalikud allikad räägivad, et 8. sajandil elasid saartel Iiri erakmungad. 9. sajandi alguses asusid Fääri saartele Norra sisserändajad, kes põgenesid kuningas Harald Kaunisjuukse valitsemise eest ning samal sajandil asutati Fääri saartel tänase parlamendi eelkäija, mis on üks vanimaid Skandinaavias. 1380. aastal läksid Fääri saared Taani kaasvõimu alla. 

Rahvuslik ärkamine sai alguse 19. sajandi lõpus, mille käigus sündis 1890. aastal fääri kirjakeel. Aastal 1948 said Fääri saared autonoomia, millest tulenevalt on Fääri võimude pädevuses kõik kohalikku elu puudutavad küsimused.

 

Fääri saared on arhipelaag, mis koosneb 18 suuremast saarest (ja veel kokku 779 saarest, laiust ja skäärist). Need asuvad umbes 655 km Põhja-Euroopa rannikust. Saarte pindala on 1399 ruutkilomeetrit ja paljudel saartel on ka väikesed järved ja jõed. Saartel on kokku 1117 km rannajoont. Ainus märkimisväärne asustamata saar on Litla Dimun. Saared on karmid ja kivised, mõningate madalate mägedega; rannikud on enamasti kaljused. Kõrgeim punkt on Slættaratindur (Eysturoy põhjaosas), mis on 882 m üle merepinna.

Fääri saared koosnevad umbes kuue kilomeetri paksusest basalt laavast. Laava purskas Põhja-Atlandi ookeani avanemise ajal, mis algas umbes 60 miljonit aastat tagasi. See maa-ala, mis tänaseks on Fääri saared, oli siis Gröönimaa küljes.

 

Saartel valitseb mereline kliima, ilmastikutingimused sarnanevad tundrapiirkondadega, eriti mägedes. Saarte kliima üldist iseloomu mõjutab Atlandi ookeani tugev soojendav mõju, mille tekitab Põhja-Atlandi hoovus. Talved on pehmed (keskmine temperatuur 3,0–4,0 °C) ja suved on jahedad (keskmine temperatuur 9,5–10,5 °C).

Saared on tuulised, pilves ja jahedad aastaringselt, esineb keskmiselt 210 vihmast või lumist päeva aastas. Saared asuvad kirdesse liikuvate madalrõhkkondade teel, mis toovad aastaringselt kaasa nii tuult kui vihma. Päikeselisi päevi esineb Fääri saartel harva.

 

Enamus Fääri saarte rahvastikust elab pealinnas Tórshavnis, mis on umbes 21 000 elanikuga linn. Saare elanikkond koosneb enamuses kohalikest fäärlastest, kes on ajalooliselt Skandinaavia ja Gaeli päritolu. Taanlasi on kogu rahvastikust umbes 7%, veel elab saartel filipiinlasi, islandlasi, norralasi, rumeenlasi, poolakaid ja teisi rahvusi. Kokku on saartel umbes 80 eri rahvusest elanikke.

 

Aastasadu on Fääri saarte asukad ellujäämise nimel pidanud tegema rasket füüsilist tööd, peamine on olnud läbi aegade kalastamine. Ka tänapäeval armastavad fäärlased matkata mägedes ja sõpruskondade ja peredega aerutada merel. Tantsimine on samuti vana traditsioon ja populaarseim tants on ketitants. Vanal ajal saadi kokku ja tantsiti, kuna see oli lõbus ja andis sooja külmal ning tuulisel saarel ning ühendas saare asukaid. Kõigist taolistest tegevustest võtavad fäärlased siiani rõõmuga osa.

 

Rahvusköök ja rahvusjook 

Fääri saared on tuntud oma lambaliha ja kala poolest ning loomulikult põhineb sellel ka nende kohalik köök. Saare elanike seas on väga populaarne lambajuust, igasugused mereannid ja kartul.

Fääri saarte traditsiooniline toit on “rastkoyot”, see on lambalihast 6-9 kuud valmistatud roog. Lambad tapetakse varasügisel ning seejärel kuivatatakse väikeseks lõigatud ja kokku seotud ning venitatud lihatükke mitu kuud tuule käes. Tavaliselt serveeritakse seda liha õhukeste viiludena koos leivaga.

Kala kuivatatakse tavaliselt samamoodi kui lammast ja nimetatakse rustur-festiks. Fääri saarte toidulaual kohtab kõige sagedamini räime, turska, lesta ja hiidlesta.

Fääri saarte elanikud on suured võileibade fännid. Kohalikul viisil valmistatud võileib on suur ja erinevate koostisosadega. Neid serveeritakse ka eraldi  toiduna, mida süüakse kahvli ja noaga. Kohalikud kokad on välja mõelnud umbes 300 erinevat smarrebrodi (võileib fääri keeles) retsepti. Fääri saartel juuakse palju maitsestatud kohvi ning madala alkoholisisaldusega jookide hulgast on kõige populaarsem õlu.

 

Kuna esimesed Fääri saarte asukad olid teadaolevalt Iiri mungad, siis oletatakse, et esimene keel, mida saarel kõneleti oli vanaiiri keel. Fääri saarte ametlik keel on fääri keel, mis kuulub germaani keelte gruppi ja on tunnistatud ametlikuks keeleks, kuid ka taani keelt võib kasutada kõikides ametlikes asjaajamistes ning õppetöö koolides toimub samuti taani keeles. Fääri keele grammatika on sarnane islandi ja vananorra keelte grammatikale, kuid hääldus sarnaneb pigem norra keelele.

 

Heinesen, William. 2002. „Hea lootus." Eesti Raamat

Jakobsen, Jorgen  Franz. 2000. „Barbara." Varrak

 

Germalo Reiside reisiprogrammi leiate meie eksootikareiside seast

Küsige lisainfot büroost: tel 6 110 600 või e-mailiga germalo@germalo.ee